Ubud, linn Bali saarel, kus kõigel on hing sees.

Bali saar on Indioneesia maasikas, sest karmikäelise

islami asemel valitseb seal usundina mänguline hinduism, mis on

segatud kohalike maagiliste praktikatega. Maandudes lennukiga

Denpasari, lähevad kunsti ja vaimsuse huvilised tavaliselt Ubudi,

et seal veidi sotsialiseeruda, näppida ahve ning nautida parimat

mahetoitu ning maailmamuusikat.

Ubud tähendab kohalikus keeles ravimit, sest ta oli

algselt looduslike taimede ja ravimite keskus. Hiljuti filmiga

"Eat, pray, love" kuulsaks saanud linnake meelidab ligi turiste

oma ilusate templite, spa­de ja riisipõldudega ning tänaseks

päevaks on Ubudist saanud tõeline Balifornia (California + Bali).

Sinna on omale pesa teinud mitmed sajad spirituaalsed ameeriklased

ja loonud oma pisikese paradiisi! Vastupandamatuks kärpsepaberiks

on Ubudi hea kliima, hingematvad loodusvaated ja hüper­sõbralik,

sügavalt vaimne kohalik rahvas. Täiesti taskukohane on siin lubada

endale kambapeale villa basseiniga ja vaatega imeilusasse orgu või

riisipõldudele. Poed on täis püha­geomeetria kujunditega ehteid,

särkidel leiame tšakrate sümboleid, elulilli, om­märke ja

oluliseks müügiartikliks on imeilusad buda, shiva ja ganeša kujud.

Paljud turistid avastavad esmakordselt, mis tähendab altari

tegemine: tohoh, tegu polegi mingi jumalate kummardamisega vaid

pigem kohalolu harjutusega, kus sa lihtaslt austad loodust ja oled

kõiksusele tänulik, et sa oled olemas!

Ubud pakatab erinevatest joogakoolidest, imelise

vaatega luksuslikest ritriidi keskustest ja imeilusatest

müütilistest kivikmonumentidest, millest suurim üle 15 meetri

pikkune. Ubudi vaimne meka on joogakeskus Yogabarn ja ameeriklaste

abiga on käima löödud üle maailma tuntud Bali Spirit Festival, kus

viie päeva jooksul leidub põnevaid workshoppe, vaimset

maailmamuusikat ja kuldaväärt õpetajaid. Sel aastal olid kohal üle

maailma tuntud jooga ja tanstu staarid Sabrina Jain, Simon Low ja

ka näiteks Stingi, Madonna ja Pavarotti joogaõpetaja Danny

Paradise. Kontserte andsid staarid nagu Oka Collective, Kevin

James Carroll, Xavier Rudd ja uue ajastu Jimmy Hendrixiks

tituleeritud Dustin Thomas.

Ubudi kaunistavad luksusliku valikuga ökopoed Down to Earth ja

Bali Buddha ning puhta toidu restoranid Clear, Alchemy ja Soma.

Võrreldes Tai ja Indiaga, ei saa öelda, et Bali oleks soodne aga

kui sa käid siin elamiskuludeks välja samasuguse summa nagu

igakuiselt Eestis, siis elad sa nii väliselt kui sisemiselt

justkui viie tärni hotellis. Mõni praad maksab tõepoolest 5­7

eurot aga selle eest võib sellist praadi Eestis saada ehk ainult

kõrgklassi restoranides.

Olen veendunud, et mitte kuskil maailmas ei tehta

igapäevaselt külarahva poolt nii palju palveid, pühitsusi kui

siin. Igal perel on hoovis oma tempel, mis on sama suur kui maja.

Tööd tehakse kohalolu harjutusena ja tseremoniaalselt, olgu

selleks käsitöö, riisipõllul nokitsemine või puukujude välja

tahumine­ ilmselt seepärast on bali tuntud maailma kõige

filigraansemate puunikerduse poolest. Väga tugevalt usutakse

karmasse: kui oled ise hea ja sõbralik, siis juhtub sinuga ainult

häid asju. Kui ma vaatan koristajaid, kes meie kodu iga päev paar

tundi puhastavad ja viirukitega tossutavad, on tegu pigem

preestritega. Alati naeratus näol ja rahulikult, keegi ei

kiirusta! Siin saarel on rahvas aru saanud, et kiiremini ei võrdu

paremini ja ilmselt seepärast on see rahvas ka palju õnnelikum!

Bali tähtpäevad tunduvad eriti kummalised. Märtsis

on näiteks masinate päev. Kõik autod ja motikad on üle kuhjatud

lilledega. Neid pestakse, parandakse ja kõvemad vennad võtavad

motika täiesti lahti, puhastavad ära ja panevad kokku tagasi. Siin

usutakse, et isegi masinatel on hing sees ja kui nendega suhelda,

siis nad teenivad inimesi paremini. Peab ütlema, et see toimib!

Kuigi motikad kihutavad teel nagu mitmekümnepealised

mesilasparved, pole ma näinud oma kolme Bali reisi jooksul ühtegi

õnnetust!

Veel veidram Bali püha on Njepi! Iga kogukond ehitab

nädalaid vahtkummist deemoneid, suuremad nendest ehk seitsme

meetrised ja tõelised kunstiteosed. Liiklus suletakse ja

megasuured deemonikujud tassitakse mitmekümnemeheliste kampadena

jalgpalliväljakule ning nende auks tehakse korralik paraad. Igale

kujule järgneb oma ansambel, mis teeb kongidel nii suurt müra, et

kõrvad lähevad lukku. Järgmisel päeval toimub vaikuse päev,

erakordne maailmas, kus kogu saar seiskub. Kõik inimesed on

kodudes; poed, asutused, isegi lennujaam on suletud ja tänaval

liigub ainult Njepi politsei, kes võib teha sulle trahvi.

Tseremoonia mõte on selles, et deemonifestivalil toidetakse kolle

küllusega. Järgmine päev aga kui deemonid naasevad, et lisa saada,

näevad nad, et kõik on kadunud! Rahvas on justkui haihtunud ning

vaimud lahkuvad pettunult ja nad jätavad rahva aastaks rahule kuni

järgmise festivalini.

Ubud ja selle ümbrus on tuntud ka kohalike nõidade

ja ravitsejate poolest. Lihtsalt võid leida nõia, kes keerab oma

silmad pahupidi, kutsub sisse mõne vaimu ja räägib sulle kogu sinu

eluloo. Samuti leidub akupunktuuri valdvavaid shamaane, kes

pulkadega sinu kehas kõige pingelisemad punktid üles leiavad ja

peale mõnda minutit agoonilist valu leiad end päevadeks ja

nädalateks kergentatuna ning aastaid kehas kantud pinged on

maagilisel viisil kadunud. Väga populaarne on ka veetempli

külastamine, kus preestri abil saab end allikavees pühitseda ning

mitte väga harv pole juhus, kus pelgalt vette kastmise tulemusel

langevad turistid ekstaatilisse transsi ja naasevad sealt justkui

uuesti sündinutena.

Mitte kaugel Ubudist asub minu lemmik väristamise

ashram, mida juhib gangsta­räpparile sarnanev kuldkettidega ja ­

sõrmustega ehitud baba Ratu Bagus. End ekstaasi väristada saab

väiksemates kampades iga päev aga korra nädalas koguneb suurde

saali umbes kolmsada kohalikku, lastest vanaemadeni, kes ühes

tõmbavad ninna kanget vedelat tubakaleotist ja hakkavavad siis end

saalis Ratu Bagusi eestvedamisel ekstaatiliselt väristama. See

trall lõppeb varem või hiljem kollektiivse ekstaatilise naeru- eufooriaga. Jällegi, peab nentima, see veidrus toimib! Egost

lähtuv mõtteaparaat lakkab töötamast ja peale naeruekstaasi on

peas vaikus, rahu, kohalolu ja rõõm.

Kesklinna ainsaks miinuseks on tihe liiklus ja

tossavad mootorrattad. Tark on kanda kopsude kaitseks suukatet ja

tihtipeale on peatänavatel ummikud, kust rolleriga tavaliselt läbi

ussitab aga autoga võib tunde passida. Siiski minnes vaid

kilomeerti linnast välja, leiad end juba puhta õhuga riisupõldude

või jõeorgude vahelt, kus valitseb täielik rahu. Isegi ubudi

kesklinnas olev ahvidžungel sadade armsate ja pööraste ahvidega on

omamoodi mets, kus hinge tõmmata.

Ubud on koht, kus olla nädal või paar, et nautida head sööki ja

muusikat ning shopata kvaliteetseid riideid ja mööblit aga arukas

on ka saarel ringi vaadata. Paljusid võib väga inspireerida

näiteks saare põhjaosas vulkaani küljel ja sees olevad

kuumaveeallikad; Gili saared, kus pakutakse legaalselt võluseente

kokteile; Kopi Luwaki ehk kassikaka kohvi kasvandused (loom sööb kohvioad ära,

laseb välja ja siis tehakse sellest kohvi!), imelised rannad&surf saare kirdeosas ning

balilaste uus kreisi leiutis: jõgedel lauatamine! Sulle pannakse peale küünarnuki ja

põlvekaitsed, antakse laud ja nagu naksti lased instruktori järelvalvel kõhuli alla

kärestikulistest jõgedest.

Olenemata muust on Bali kõige vägevamateks vaatamisväärsusteks siiski alati rõõmsad ja väärikad bali

inimesed. Legend räägib, et Bali sündis, kas kuningast,

kunstnikust või poeedist ja tõepoolest, igas bali inimeses võib

vähemalt ühte neist kohata. Palun austage kohalike sisemist ilu ja

olge nende vastu vähemalt sama lahked ja tänulikud, kui nemad

teiega.

#maagia #spirituaalsus #loodus