Artiklid

Tommi kirjutised "Eesti Ekspressis"

Armastus järelmaksuga
Autor: Tom T. Valsberg (26.02.2004)

Kas olete tähele pannud, kuidas asjad armastavad depressioonis naisi? Nad lausa jumaldavad neid! Kui stressis naine astub poodi, hõikavad kõik kingad, vööd ja käekotid kooris: ME ARMASTAME SIND! Neiu punastab komplimendi peale ja silmad löövad särama.
Riided ei tee kunagi etteheiteid. Keegi ei ülte: ma olen sulle liiga kallis. Nad ülevad: Sa olen mind väärt! Sa leiad selle summa! Kas pole siis äärmiselt arukas vahetada väärtusetu paberilipakas või hüpoteetiline number panga elektronsüsteemist armastuse vastu? Lausa rumalus oleks seda mitte teha!
Kallimatel asjadel on tavaliselt suurem armastamisvõime. Samuti aga ka neil, kellel on küljes % märgiga silt. See silt tähendab, et armastaja on praegu eelisolukorras ja saab tõenäoliselt varsti otsa. Eriti hulluks ajavad naisi armuavaldused tuntud nimedelt. Gucci hüüab: sa oled šikk, sa oled elegantne, sa oled teistest kõrgem! Diesel ütleb: sa oled cool, sa oled enesekindel, sa oled eriline! Nende imago sisse on kodeeritud teistest eristuv armastamisvõime.
Mõningaid naisi armastavad ka secondhand hilbud, ent nemad on palju pirtsakamad ja ülbemad. Tavaliselt ei salli nad rikkaid ja ninakaid naisi ning kui mõni neist poodi satub, ollakse tema vastu eriti ebameeldiv. Samas teisi, kellel on tolerantsem ellusuhtumine ja julgust olla erinev, nad lausa jumaldavad. Eraldi ruumis saab asjade armastamisvõimet ka proovida. Kiire esimese öö õigus on tasuta, aga kaasa tohib võtta kuni kolm eset korraga. Muidugi. Kas sina tahaksid oodata kümne teise konkurendiga kurvalt tooli peal hunnikus, kui su silmarõõm ühe või paar neist välja valib?
Kui naine leiab asjade seast kõige siiramad austajad, läheb ulatab ta müüjale oma krediitkaardi. Kaardilt kantakse maha kahtlus petvast boyfriendist, seksistlik boss, lodev tagumik ja halb enesehinnang. Vastutasuks saab terve Gucci kotitäie armastust, millega ta mööda tänavat koju läheb, et ka teised näeksid tema armastusväärsust. Koju jõudes imetleb ta asju, istub õndsas rahus ja mõtleb la vita bella.
Kui mees koju tuleb, räägib naine, et oli meeletu ale ja see kõik läks maksma alla tonni. Tegelikult oli summa loomulikult kolm korda suurem. Meestele ei saagi kõike rääkida. Nemad ei mõista, kuidas riided võivad armastada.
Mehi armastavad peamiselt autod.
Autosid saab järelmaksuga.


Tallinn 2003
Autor: Tom T. Valsberg (22.09.2003)

“Ma ei ole uksehoidja”, ütles proua, kes valvas
registratuuri ust.
“Mul ei ole teile tagasi anda!”, ütles bussijuht ja võttis
kahekümneviieka.
“Mul ei ole aega”, ütles mees, kellelt ma kella küsisin.
“Ei huvita mille eest!”, ütlesid kandid, kes mult võlga
nõudsid.
“Mul ei ole krediiti”, ütles politseinik, kui mult telefon
ära võeti.
“Võib-olla mõni teine kord”, ütles tüdruk, keda ma tahtsin
kallistada.
“Ne ponimaju”, ütles poemüüja, kui ma tahtsin
suitsuvorsti osta.
“Pede oled või”, ütles tüüp, kellele ma naeratasin.
“Ma lähen sööma”, ütles valvearst, kui koer mind
hammustas.
“Ma ei lase teid 3 krooni eest sisse!” ütles tädi
bussijaama peldikus.
“Mind ei koti”, ütles Antonio ja lasi nad kõik maha.


Õpilased on kirbud
Autor: Tom Valsberg (23.03.2004)

Kuulsin kusagilt, et esimese klassi lapsed pidid vastama küsimusele: “Kes elab Kadriorus?”. Üks lastest kirjutas: “Kadriorus elab orav”. Õpetaja luges vastuse valeks ja kirjutas asemele: “Kadriorus elab president”. Laps sai halva hinde.
Eesti ja euroopa haridussüsteem põhineb peamiselt reaal- ja humanitaarteaduslike printsiipide ja faktide pähe õppimisel. Kuigi ajalugu näitab, et ühiskonda viivad edasi teistmoodi mõelda suutvad ja uudseid lahendusi pakkuvad inimesed, saab hea hinde koolis ainult see, kes suudab neilt eeldatavat vastust paremini ära arvata. Mitte see, kes pakub uudse loova lahenduse või kasutab probleemi lahendamisel oma fantaasiat. Koolitee ei seisne ainult teadusliku tulemuse, valemi või üldtunnustatud fakti ära arvamisel, vaid tihtipeale ka õpetaja subjektiivse arvamuse äraarvamisel.
Teab kas see on tõsi või mitte, aga psühholoogid viisid kunagi intelligentide seas läbi uurimuse, kus ka Einsteinil paluti osaleda ja tõmmata valgele paberile üks joon. Neil oli teooria, et joone tugevusest ja asukohast paberil saab midagi järeldada. Ent see pole oluline. Einstein küsis, kas ta võib tõmmata joone ükskõik kuhu. Talle noogutati. “Kas ikka ükskõik kuhu?” , küsis Einstein  paberit näppides. Vastati-jah, absoluutselt ükskõik kuhu, sellel paberil. Siis keeras Einstein paberi ümber ja tõmbas joone teisele poole paberit. Tänapäeva koolis saab sellise asja eest ühe. Õpetajale vastu vaidleja või teistmoodi käituja (argumenteeritult või argumenteerimata) küüditatakse dissidendina madalamasse hindeklassi. Ja kui ta on kolm korda kahe saanud, siis ta loomulikult õpib sellest. Vanemad teevad kodus skandaali halbade hinnete pärast, ei luba peole ega anna taskuraha, enne kui hinded on jälle korras. Sest kaks tähendab näiliselt seda, et laps ei õpi ega ei oska. Nii hakkab noor enda jutte õpetaja mõttelaadile kohandama ja proovima ära arvata, mida temalt oodatakse. Kuigi kogu tegelik probleem võis olla näiteks selles, et õpilane tõlgendas Juhan Liivi luulet teistmoodi kui õpetaja.
Mõni aeg tagasi lugesin läbi ühe keskkooliõpilase viielise isamaateemalise kirjandi. Puhas. Ühegi kirjaveata igav pateetiline kirjand. Küsisin kirjutajalt, miks sa kirjutad sellist ajast ja arust jama, kas sa tõesti usud sellesse? Ei, aga minu õpetajale sellised kirjandid meeldivad ja saan selliste eest viisi, vastast ta. Eks range õpetamise tulemusel on keskkooli lõpuks õpilane nagu lemmikloom, kes aastate jooksul on kasvanud oma õpetaja nägu. Eks see olegi ju omamoodi eesmärk. Aga kui õpetaja mõttelaad on kindlas kastis ja praeguses loovuse järgi janunevas maailmas ei toimi? Rääkimata mõningatest nõukogude mõttelaadiga õpetajatest, kes kui süvavee kalad ei julge tänapäeva ühiskonna avatuses pinnasele tõusta, sest kardavad suurest rõhumuutusest õhku lennata. Kas see tõesti annab neile õiguse kasvatada välja järgmiseid selliseid kompleksides ja kindlas raamistikus kinni olevaid isiksusi, kes keskkooli lõpuks on kaotanud julguse oma peaga mõelda?
Psühholoogilistest uurimustest selgub, et 99% meie igapäevategevustest on seotud harjumustega. Kord tehti järgmine katse. Kirbud pandi ämbrisse. Ämbrile pandi peale kaas. Kirbud tahtsid ämbrist välja saada ja hüppasid ämbri kaane vastu end uimaseks. Nii mitmekümneid kordi. Ent mõne aja pärast leidsid kirbud, et see ei ole hea. Kirbud õppisid hüppama täpselt nii kõrgele, et nad enam end ära ei löö ja hüppasid ämbris edasi. Kui hiljem kaas pealt ära võeti, siis kirbud hüppasid ikka samale kõrgusele. Nad teadsid, et kõrgemale ei tasu hüpata. Võib vastu pead saada. Ja ei hüpanudki ämbrist välja, ehkki oleksid saanud ja tahtnud. Kuigi põgenemine ämbrist oli nüüd reaalset võimalik, hoidis harjumus ikka kaant ämbri peal. Eelnevaga  ei taha ma väita, et inimesed on kirbud, aga nagu te ise võite järeldada, toimib see mõjustamispsühholoogiline tendents ka inimühiskonnas. Haridussüsteem on väga võimas vahend, mis mõjutab suurt hulka inimesi väga suurel määral. Kaheteistkümne aasta jooksul kõige vastuvõtlikumas eas tekkivad hoiakud ja harjumused ei ole mitte kergelt muudetavad. Kaksteist aastat hoitakse noortel kaant peal ja kui see keskkooli lõpus pealt ära kaob, siis ei tule keegi enam selle peale, et võiks ise mõelda ja probleemide lahendamisel oma fantaasiat kasutada. Kui haridussüsteemi toode on õnnelik ja ühiskonnas hakkama saav inimene, on kõik korras. Kui aga mitte, mis siis?
Kummale poole hetkel tulemus kaldub, ei hakka ma oletama. Ent julgen kindlameelselt arvata, et vähemalt sama võrdselt kui faktipõhiseid teadmisi, peaks koolides ja ka kõrgkoolidesse sisseastumisel hinnatama ka loomingulisust. Lisaks sellele, et loomingulised inimesed on ühiskonda edasiviiv jõud, julgen arvata, et nad on ka õnnelikumad nendest, kes on oma loomevõime kaotanud. Faktidega pole midagi peale hakata ilma võimeta neist midagi luua.
Hüpake oma ämbrist välja. Olge avatud uutele lahendustele ja lahendajatele. Ilma võimeta luua, oleme oma faktipagasiga sama tühised, kui Bush ilma sõjata Iraagile.
See oli nüüd küll halb näide.

 



I belong to Jesus
Autor: Tom T. Valsberg (01.04.2004)

Aastal 1599 tuli Lõuna-Ameerikas ühel katoliiklasest hispaania lavastajal geniaalne idee. Ta laskis üles kaevata indiaanlaste surnukehad ja poolkuivanud muumiad ning kasutas neid näitlejatena etenduses “Historia alegorica del Anticristo y el juicio final” , mis eesti keeli kõlab umbes: Antikristuse allegooriline ajalugu ja viimne kohtupäev. Mõned „näitlejad“ vedelesid niisama taustal ning teisi liigutati nööridega ülevalt nagu marionette. See oli šokeeriv menuetendus, mida mängiti aastaid. Ho-ho-ho. Kas pole tore?
Jeesus oli tubli mees. Tahtis inimestele aru pähe panna. Paljudele panigi. Aga mõned kavalpead on läbi aegade leidud võimalusi, kuidas Jeesuse imagot oma lollidel ja ebaeetilistel eesmärkidel ära kasutada ning sellega raha teha, tituleerides tegevuse usu kuulutamiseks või millekski muuks eetilist moraali toetavaks. Paljude vaatajate poolt üle maailma kõige jõhkramaks ja rõvedamaks filmiks nimetatud Mel Gibsoni “Kristuse kannatused” võtetel sai peategelane kuuldavasti välgutabamuse, nihestas risti kandes õla, jäi kopsupõletikku ning sai kogemata selga 30 sentimeetri pikkuse haava. Ohverdus missugune! Aga kui tõdeda, et kogu see asi on üks kasumile suunatud rahaprojekt, nagu ka Eestis suvel esilinastuv Andrew Lloyd Weberi muusikal «Jesus Christ Superstar», paneb pisut mõtlema. Tea, kas osa kasumist on plaanis annetada ka maailma edukaima propaganda kampaania korraldajale - kirikule või selle sihtgrupile - rahvale?
Kristust ei ole viimasel ajal ära kasutatud mitte ainult rahalistel eesmärkidel, vaid ka inimesi mõtlema panevatel suunitlustel. Peeter Lauritsa ja Ain Mäeotsa menuekspositsioonis “Mullatoidu restoran” püha õhtusöömaja motiivil tehtud pilt on uskumatult hea ja paneb inimesi kindlasti oma tegude tagajärjele mõtlema. Pildi sisedialoog ja seoses sellega tekkivad assotsiatsioonid on lihtsalt nii tuntud ja tugevad. Tundsin ennast kohe fotol ära ja pidin häbinäo pähe tegema.
Mu hea sõber naases mõni nädal tagasi Gaanast, kuhu saabudes ostis ta esimesel päeval pika valge rüü. Pärast seda muutus väikestest neegritest tulvil tänaval liikumine eriti keeruliseks, sest teda tüüdati küsimusega “Hey, are you Jesus?”. Iga natukese aja tagant pidi ta kellelegi seletama, et ta ei ole Jeesus ja lõpuks valetama, et ta on Eesti nõid. Alles siis jäeti ta rahule. Südantlõhestav lugu lõppes lennujaamas, kus ta kahe turske musta tuvamehe tungival nõudmisel neid õnnistas.
Vaieldamatult maailma parim propaganda kampaania töötab nii Gaanas, Eestis, kui kõikjal mujal. Välja arvatud seal, kus inimesed on pandud uskuma mõnda teist religiooni või sümbolit, mida mõned neist valguse poole liikudes järgivad ja teised, õpetuse olemust läbinisti või osaliselt mõistmata, rahalistel ning egoistlikel eesmärkidel ära kasutavad. Eks ta ole.



Täiega molli!
Autor: Tom T Valsberg ja Tarvo K Toome (22.04.2004)

Tallinn-Haapsalu bussis teel Lääne Maakohtusse arutasime, et võiks tunnistajapingis rääkida hoopis sellise jutu. Põhimõtteliselt kõndisime kell üks öösel Nunne tänaval ja nägime, et kaks kuradi kiilakat jobu tulevad vastu. Kaspar lendas kohe peale ja hakkas lahmima, kuskuures ühe käega hoidis kinni oma ratast. Kui nad juba maas vedelesid võttis Tom rattaluku, ropendas ja äsas paar korda veel. Et poleks pärast mingit jama, panime Kaspari telefoni ühele tüübile taskusse.
Maanus Abiline meie ees pingis naeris ennast kõverasse ja ütles, et tema sõidab ka samade tüüpide pärast kohtusse. Maanus ootas kell kuus hommikul Viru peatuses bussi. Siis hüppasid kaks toredat noormeest bussist maha, andsid ühele suvalisele pensionärile jalaga persse, Maanusele küünarnukiga näkku ja võtsid ära mobla, nagu meiltki. Kohtus selgus, et kurikaelad Virgo ja Maren olid teinud tollel ööl ühe korraliku amokijoosku, mille käigus kimbutasid peale meie veel viite inimest. Kusjuures üks neist oli kurva näoga ümmarguste prillidega tüdruk. Eks ta ole!
Kohtusaalis juhtus uskumatu lugu! Virgo, kellel on kodus kolme aastane poeg, ja Maren, kes oli juba 7 kuud kinni istunud, olid justkui uuesti sündinud. Kogu protsessi jooksul ei kuulnud me ühtegi korda „Nahui raisk pede!“ ega „Kuradi hipi, laena ratast!“ Samuti ei tahtnud tüübid meile pasunasse panna ega telefoni ära võtta. Kuna poisid end kõiges süüdi tunnistasid, siis pidime täitma paberi, kus oleme nõus ja ei taha nende „kolme aastat tingimisi“ edasi kaevata. Sellele paberile pidime panema ka oma arvamuse, kuidas tüüpe võiks karistada.. Mis mõttes? No üks peksa saanud soomlane kirjutas näiteks, et kaabakad tuleks saata Siberisse soolakaevandusse, ütles prokürör. Kaspar kirjutas, et vendadele paharettidele võiks vitsa anda. Pool aastat iga päev. Tom lubas neile 2000 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd. Vangla on mõttetu. Aga vaat kui pühid pool aastakese tänavat ja tassid järelvalve all prügi, siis paneb ehk aru pähe ja enam ei ole tahtmist molli anda.  Üldse on tegelikult igavene jama, kui ei taha molli anda.
Kui kaspar Kalamajas paar päeva tagas putkast suitsu ostvale politseile kurtis, et tema trepi all magab ja haiseb mingi härrasmees, öeldi, et aja minema. No mis mõttes? Anna paar korda jalaga makku ja küll ta üles ärkab? Ahah, ütles Kaspar, ja läks pea lontis koju.
Ja siis need sinises mundris mehed imestavad, et neist lugu ei peeta? Oh aegu, oh kombeid!



Hipifestival Noa laeval
Autor: Tom Valsberg (29.02.2008)

Ida-Austraalias toimunud röögatul Woodfordi festivalil eksles ringi Tom Valsberg.
Kuus päeva vihma, muda ja muusikat meelitavad igal aastal Brisbane’i lähedale metsa 140 000 külastajat. Kuue päeva jooksul esinevad Woodfordi festivalil ligi 2000 artisti, andes kokku üle 400 etenduse, kontserdi ja workshop’i. Kuna vaid ¬kahesaja-aastasel Austraalial puudub valge mehe tähenduses kultuur kui selline, siis on see manner nagu Noa laev, hoides endas iga mandri kultuure ja inimesi. Woodford on sellest hea näide, sest rahvas on igas mõttes värviline: aborigeenid, mustad Aafrikast, jaapanlased, araablased, juudid ja loomulikult lademeis valgeid igalt poolt üle maailma.

Festivaliküla on nõnda suur ja nii hullu ülesehitusega, et isegi viimasel päeval leidsin end mitu korda eksinuna. Festival on täis kümneid lavasid ja sadu poode, kust saab osta muusikainstrumente, hilpe, kunsti, mööblit, ehteid, mustkunstitarbeid, drooge ja palju muud. Lõdvestamiseks ja enesearendamiseks võib proovida eri massaaže, reikit, akupunktuuri, tarokaarte ja meditatisioone. Ka köökide valik on väga lai: Prantsuse pannkoogid, Hispaania paellad, Kambodža pelmeenid, Saksa wiener-schnitzel’id, Hare-¬Krishna, Tai, Etioopia ja Jamaica kohvikud. Kusjuures kõikides töötasid ka vastavast rahvusest/usundist inimesed.

Etteastete ja workshop’ide kogus ¬Woodfordis oli lihtsalt hämmastav: vile-, kitarri-, ¬trummi-, trompeti-, reiki-, meditatsiooni-, jooga¬õpitoad, ¬digeridoo ehitamise, flöödi meisterdamise, savi voolimise või marionettide valmistamise workshop’id, üle kümne tasuta tantsutrenni ja veel kõikvõimalikud seminarid pealkirjadega näiteks “Maailma halvim muusika”, “Isaks olemise kunst” ja “Tere tulemast, UFOd!”. Viimasel räägiti, et ufod on aretanud kogu elu maal, ja kutsuti inimesi end kloonima ja ehitama maale ufode jaoks saatkonda. Kas pole vahva! Lisaks sai igal õhtul vaadata tummfilme eri bändide muusika saatel ja imetleda kas või terve päev läbi akrobaatikat, kloune ja illusioniste grandioosses tsirkusetelgis.

Lisaks organiseeritule toimus tänavatel ka nii mõndagi improvisatoorset. Luuletajaid, koomikud ja pillimängijaid ilmus udust välja alati, kui vihm veidi järele andis. Minu üheks lemmikartistiks oli mees, kes rippus tundide viisi pea alaspidi puu küljes, hoides käes kaabut, kuhu sai münte visata. Teine kahtlemata parim sell oli hiinlane, kes ajas rahva enda ümber kokku suurt kilet hoidma ja joonistas kilele paksu seebivahuga suure kana. Siis ronis kilele ja hüppas seal, kuni kukkus läbi kile, nii et verd lendas ja mees ise kägarasse maha jäi. Rahvas sattus loomulikult paanikasse, aga see oligi osa trikist, sest peagi tõusis hiinlane tomatipastasena üles, kummardas ja kõik plaksutasid.

Muusika maagilisest torust

Muusikuid oli Woodfordi esinema tulnud kokku ligi kaks tuhat, suur osa neist siiski tuntud ainult teisel pool maakera. Kõige sügavama mulje jätsid mulle aborigeenist laulja Archie Roach, kahest trummist ja digeridoost koosnev Wild Marmelade, Cat Empire, Blue King Brown, Extended Family ja aafrikast pärit Te-Te, keda nimetatakse uue põlvkonna Bob Marleyks.
Midagi enneolematut oli aga üks mees, kes kannab nime “that one guy” (http://www.that1guy.com/ ) – ja auga. See on mees, kes üksi oma imepilliga “Magic pipe” kütab üles vabalt kümme tuhat pealtvaatajat. Maagilist toru ehitas Mike Silverman kolm aastat ja see on üks imetabane veidi harfikujuline võimu ja vaheplokkidega ühendatud jurakas, millel on kaksteist sensorit ja kaks keelt, mille peal mees mängib rütme, teeb h&au ml;äli ja laulab.

Muusika, mis torust väljus, ulatus psühhedeelilisest drum’n’bass’ist hip-hopi ja dub’ini, aga vahelduseks laulis mees ka a cappella’t ja välja tuli midagi veidrate lastelaulude sarnast, mis ajas inimesed täiesti arust ara.

Teine minu lemmikartistidest ei teinud aga muusikat, vaid maagiat. Space Cowboy (www.myspace.com/spacecowboy) ehk ¬Chayne Hultgren on üks 42 inimesest maailmas, kes neelab pidevalt poolemeetriseid mõõku ja muud kola, loeb inimeste mõtteid ja painutab mõttega lusikaid, klaase ja kahvleid. Viimase numbrina pani paljudes maades tuntud illusionist oma silmakoobastesse kalakonksud, mille küljes rippus kett, ja vedas niiviisi kasti, mille sees istus kaks tema sõpra. Mulle väitis ta, et need kõik on trikid, mitte mateeria painutamine, ja tema maagiasse ülde ei usugi. Mõtete lugemisele sain ma juba pihta, kuid kui minu käes olev kahvel (mille ma ise kaasa tõin) hakkas krussi tõmbuma, kui tema selle ümber kätega vehkis ilma seda puudutamata, hakkasid mul ajud peaaegu suitsema. Tema muudkui kihistas naerda, ütles, et ma mainiksin artiklis kindlasti, et kolm nädalat tagasi tegi ta Sydneys maailmarekordi, neelates alla 17 mõõka korraga. Sedapsi.

Psühhedeeliline mänguasi lastele

Kuigi Austraalias on napsutamine üsnagi moes, oli Woodford suhteliselt kaine koht. Kohtasin küll aga tüüpe, kes olid just hallutsinogeenseid seeni söönud (neid kasvab seal hunnikutes) või tahtsid proovida Bindeezit. Kui mulle näidati mingit väikest plastmassist kassi, ei saanud ma õieti aru, millega on tegu. Mis on Bindeez? See, mida nüüd loete, on tõenäoliselt üks tobedamaid tõsiluguid, mida kuulnud olete. Läinud aasta jaanuaris lansseeriti imeline mänguasi nimega Bindeez. See oli üks paks pastakas, mida sai täita pisikeste kuulidega ja nendest kuulidest sai joonistada teatud alusele mitmesuguseid kujundeid (jänesed, autod, kassid jne). Ning kui seda kujundit siis veega pritsida, kleepusid kuulid üksteise külge ja jäidki nii. See imemänguasi võitis 2007. aastal ametlikult Austraalia parima mänguasja auhinna.

Kui aga 2007 novembris hakkas lastevanematelt tulema kaebusi, et nende lapsed näevad hallukaid, ja mõned lapsed isegi sattusid haiglasse, avastati, et need kuulid sisaldavad ainet liquid ecstasy. See on seesama droog, mida tihtipeale filmides pahatahtlikult kokteili sisse puistatakse, et kedagi siruli saada ja kuskile ära vedada. Just sellest ainest see 3–12aastastele mõeldud (aasta parima mänguasja tiitli võitnud!) lelu oligi valmistatud.

Kusjuures piisav doos on umbes neli kuulikest, ent 40 dollarit maksvas pakis on neid koguni viissada – piisav saja inimese uimastamiseks!

Bindeez on nüüd ametlikult keelatud, küll aga oli festivalil müügil aineid, mis on täiesti legaalsed. Festivali kõige popim poeke nimega Happy Herbs müüs näiteks taimset ecstasy’t, kärbseseenepulbrit, kõikvõimalikke viagrasid ja palju muud alternatiivset alkoholile.

Kogu tulu heategevuseks

Woodfordi festivali korraldab Queenslandi ¬Folgi Föderatsioon ja suure menu tõttu otsustasid nad kogu festivali 360 hektari suuruse ala ära osta. Kuna QFF tegeleb palju ökokultuuriga ja taaskasutusega, läheb kogu tulu ¬pangalaenu tagasi maksmiseks või loodushoiuks.
Viieteistkümne aasta jooksul on istutatud sinna 70 000 puud. Aasta läbi elab ja hoolitseb Woodfordi metsa eest umbes viiskümmend inimest ja kaks korda kuus koguneb suurem grupp nimega Puukallistajad hoolitsema spetsiaalselt puude eest.

Sar naselt Viljandi Folgiga kasutab ka Woodford vabatahtlikke, sel aastal töötas 2500 vabatahtlikku. Festivali pilet maksab 4000 krooni, aga selle saab mõnepäevase tööga tasa teha ning töid jagub WC puhastajast kuni ¬stage manager’ini. Minagi kasutasin võimalust teenida piletiraha tagasi ja sain korjata kolm päeva hommikust õhtuni telkijatest maja jäetud õudust sõna otseses mõttes s***as ja mudas. Selline mõnus kogemus paneb kõike sellele järgnevat aega oma elust imetlema ja hindama. Soovitan kõigile.

Seega, kes kavatseb järgmise tuusikuga sõita Austraaliasse, võib nüüd kaaluda selle planeerimist aastavahetuseks – Woodfordi festivali ajaks. Lisainfot selle imelise festivali kohta saab http://www.woodfordfolk.com/ .  Festivalilt võib edasi rentida auto ja põrutada 300 km ülespoole surfers paradise’i, mille nimi juba räägib enda eest.

PS Kui kahtlustate, et austraalia pilet on liiga kallis, siis 18 000 krooni eest õnnestus mul Emirates airlinesiga broneerida pilet

Riia-Istanbul-Dubai-Melbourne-Auckland-Sydney-Singapur-Hongkong-Dubai-Istanbul ja tagasi Riiga. Ja reisi jätkub aastaks.



Tants ja trall tühermaal
Autor: Tom Valsberg (12.04.2007)

Lõuna-Hispaanias toimunud Dragon-festivalil uimastite ega detsibellidega kokku ei hoitud, avastas Tom Valsberg.
Keset Lõuna-Hispaania jäätmaad 16. kuni 18. märtsini väldanud festivalil kõlas muusikat hardcore-techno’st kantrini. Seda nautima oli tulnud umbes kümme tuhat inimest ning kari koeri, hobuseid ja kasse. Omapäraseks tegi festivali asjaolu, et Dragon-festival pole organiseeritud, kuid samas ka mitte organiseerimata. See pole keelatud, kuid ¬mitte ka lubatud. Festivalil puuduvad turvateenus ja esmaabi ning seal müüakse avalikult kõikvõimalikke drooge ehk mõnuaineid.

Hääletasin Orgiva külast Granada lähedal vagunbussi peale, et sõita Dragon-festivalile Cigarronesesse. Tohutult tossu väljaajav buss oli teelt korjanud peale juba üksteist hääletajat ja kaks koera, kellest üks oli nokkmütsiga. Külast alla sõites jõudsime Sierra Nevada mäestikust ümbritsetud tühermaale, kust avanes korralik madmax maailm. Tohutult autosid ja autovrakke, needistatud punkareid, hipisid ja rastafarisid ning kari sõbralikke koeri. Lähenedes festivali südamele, võib järjest rohkem näha seisvatel autodel plakateid: pizza, cerveza (õlu), falaffel jne.

Aga mitte ainult! Oli ka silte “Magic Mushrooms”, “ACID”, “Marichuana-¬coockies” ja “Opium tea”. Iga vend oli käepäraste vahenditega püsti pannud oma müügiputka, kus müüs täpselt seda, mida heaks arvas.

Meist kihutas ülerahvastatud kitsal tänaval umbes 80 km/h kiirusega mööda kaks mootorratast. Mööduv buss oleks peaaegu sõitnud otsa ühele hobusele. Kui mind keset möllu bussist maha visati, kohtusin ühe 70aastase itaallasega kohalikust hipikommuunist, kellel oli kaasas eesel.Ta juhatas mind kohe needistatud punkide vahelt sõbralikule hipidest pungil greenfield’ile, kus mängis parajasti mustlasansambel.

Igale matsile oma disko
Dragoni festivalil on esindatud kõikvõimalikud stiilid. Igaüks teeb, mida tahab, müüb, mida tahab, laseb sellist ¬muusikat, nagu tahab, jne. Metal, techno, live-rock, ¬reggae, house, flamenco ning tsirkus, aeroobika ja teatrietendused lastele mahuvad sõbralikult suure draakoni tiiva alla. Üle 20 bändi ja umbes sama palju diskoreid üle kogu Euroopa, kes kõik ¬esinevad tasuta. Rohelise “hipilava” organiseerija seletas mulle lähemalt, mida tähendab organiseerimata organiseeritud ¬festival. Sellel aastal leppisid viie suurema lava korraldajad kokku kuupäevad, millal asi toimub, ja koht oli niikuinii teada: seal kuskil nende mägede vahel. See info pandi üles internetti. Kohale tuli aga lisaks kokkulepitule veel 4 suurt lava ja umbes 25 suvamehe diskosid, keda keegi otseselt ei kutsunud. Lisaks tulid kohalikud hipid ning punkarid raha teenima ja müüma kõikvõimalikku sodi – second-hand riideid, sööki, jooki, ehteid ja ¬narkootikume.

Kõige totram müügimees oli Antonio, kes müüs autovrakist kioskis koos nelja-aastase pojaga psühhedeelilisi maale, mida ta väidetavalt maalis oma koera karvadest tehtud pintslitega.

Ei politseid. Ei esmaabi, ainult welfare
Paar päeva enne festivali lähedal asuvas külas Orgivas jalutades oleksin peaaegu maadlema hakanud paksude rastapatsidega Johnnyga ühe prügikasti peal vedelenud kuue pärast.
Kulli ja kirja peale sai Johnny endale uue jaki ja rääkis, et teeb Dragon-festivalil welfare’i.

Mis on welfare? Otsetõlkes tähendab see heaolu, aga tegelikult nimetab nii end punt tüüpe, kes reisivad ringi, külastavad eri massiüritusi ja aitavad inimesi. Näiteks eriti hommikuti leidub suurtel festiv alidel alasti inimesi, kes on kõik oma asjad ära kaotanud. Kes hakkab kokku kukkuma, kellel veepuudus või kellel mõni muu äpardus juhtunud. Ei esmaabi ega turvateenistus ei aita neid, sest see pole nende ala. Welfare’i poistel on kaks telki. Esimene on nn punane telk. Seal vedelevad üldiselt kõik täiesti sassis teadvusetud või magavad tüübid. 100 000 mastaabis Inglismaa festivalidel on see alati ääreni täis. Teine, nn chill-telk, kus veidi toibunud johmastele tüüpidele antakse natuke teed ja vett kui vaja. Nad on ainuke grupp Euroopas, kes käivad vabatahtlikult suurematel festivalidel aitamas. Tihtipeale festivali korraldajad neid ka toetavad, nii et iga vennike saab korraliku taskuraha. Suurimaks saavutuseks pidas Johnny üht Inglise festivali, kus üle-eelmisel aastal läks haiglasse umbes 120 inimest, aga järgmisel, kus nemad kohal, vajas arstiabi ainult kaks matsi. Lihtsalt enne, kui keegi end päris kooma jõi, sai ta näiteks tasuta vett. Dragon-festival on Johnny arvates omapärane, kuna seal pole nii, et politsei, security ega esmaabi ei aita, vaid neid polegi. Jah, just, lugesite õigesti, ei ole.

Väikesed lapsed ja LSD
Suurema osa lavadest olid vallutanud elupõletajatest peoloomad kõikvõimalikest maailma riikidest, rastad, diisel-pungid ehk mootorrataste või furgoonidega sõitvad anarhistid, kes varastavad öösiti teetööde kanistritest diislit, hipid ja muud vagabundid. Kõva tehno- ja metal-muusika saatel tantsisid karjades inimesed, kellest suurem osa kindlasti oli tarbinud LSDd, oopiumi, heroiini, kokaiini, kanepit, seeni ja loomulikult alkoholi. Enamikku neid aineid müüakse avalikult, kas sildikeste all või koguni omapüstitatud kohvikutes. Ilusad hipitüdrukud proovivad pähe määrida mitmesuguseid marihuaana¬maiustusi ja space-cake’e.

Kogu sellele suht sassis energiaga hullusele on aga kontrastiks kolmest suurest lavast koosnev roheline ala, mille on vallutanud igasugu new-age-sektid ja rainbow’ inimesed. Igapäevane programm nägi ette t’ai-chi’d, joogat, tantsimist, ühislaulmisi, hingamistehnika kursusi, maalimise workshop’e, trummiringe. Oli ka vaba lava, kus sel aastal võis kuulata muusikuid ja ansambleid näiteks Inglismaalt, Austraaliast, Hispaaniast, Ameerikast.

Lisaks oli ka lasteala ja päikeseenergial töötav Solar-Cinema, kus näidati tasuta piraatversiooni “Kariibi mere piraatidest”. Soovijad võisid teha aurapilte, nautida hiina massaaži ja akupuntuuri. Kõige selle toreda vahel aga kohtab jalutamas meest, kelle süles lisaks pisikesele tütrele on silt: ACID.
See tähendab, et tema käest saab osta LSDd.

Pole keelatud, aga ka mitte lubatud
Festivali ei saa keelata, kuna 2004. aastal leidis valitsus, et peo keelamine läheks vastuollu Hispaania kui fiesta-¬siesta-maa põhiseadusega. Samuti pole Dragonile antud ametlikku luba, ometigi see toimub, rääkis mulle kohalik inglise farmer Andy, kellele kuulub suur osa festivali maast.

Dragon sai alguse 1997. aastal umbes sajainimeselisest külapeost, kus peremehele kingiti suur rohelise draakoniga lipp. Plaan oli pidada kevadise pööripäeva pidu, ja võimalikult selle lähedale festival alati sätitaksegi. Paari aastaga kasvas mürgel spontaanselt mitme tuhande osavõtjani. 2001. aastal oli juba 7000 inimest. Järjest rohkem tuli kutsumata külalisi, kes panid üles oma lava, ja järjest enam kõikvõimalikke kaupmehi.

Miks siis pole politseid? Nende aastate jooksul on kohalik linnapea küll proovinud hulka variante, kuidas pidu ära keelata. 2002. aastal püüti asju lahe ndada vägivallaga – politsei hakkas suvaliselt inimestelt õlut ja kanepit konfiskeerima. Selle peale tegid hipid aga politsei ümber ringi ja hakkasid laulma, misjärel keegi politseinikest kaotas närvid ja lasi hoiatuslasu.
Kuna inimeste seas oli aga palju naisi ja lapsi, siis pööras meedia selle hoopis politseipoolseks vägivallaaktiks heatahtlike lillelaste vastu, mis tõi omavalitsusele väga tugevat kriitikat. 2003. aastal tehtud rahvahääletus Granada provintsis näitas, et ainult kaheksa protsenti inimestest pooldas peo keelamist. Seega seda ka ei keelatud. Ka sel aastal paluti riigilt abi lisapolitsei kaasamiseks, aga seda ei tulnud. Oma paarikümne tüübiga ei julge kohalik politsei hullude hipide keskele enam tulla, irvitas Andy.

Mida siis Draakonist arvata? Seksi ja narko propageerimine väikeste laste keskel, nagu väidab kohalik linnapea ajalehes, või hoopis vahva vabameelne mürgel, kus inimesed saavad end lõdvaks lasta ning olla just sellised, nagu nad tahavad?

Kokkuvõtteks võiks öelda, et see aasta ei vajanud keegi arstiabi ja welfare Johnny väitis, et midagi hullu peale paari puhkust vajava teadvuseta inimese polnudki. Ei teagi, kas see on maailma tervendav või hukutav üritus, igal juhul on Dragon ainuke Euroopa suurfestival, mis on täiesti vaba politseist ja tasuta kõigile. Muud grandioossemad kontrolli all olevad Euroopa festivalid on Downloadi, Glastonby ja Readingi festival Inglismaal. Veel tasub külastamist ehk Roskilde Taanis, Puck Fair Iirimaal ja Hispaania kurikuulus Tomatina, kus saab inimesi tomatitega loopida.

Siiski, teadaolevalt vähemalt üks Dragoniga sarnane kaosfestival on “Burning man”, väitis mulle keset peolärmi üks Ameerika tibi. See toimub Põhja-Ameerika lõunaosas Nevada kõrbes ja erineb Dragonist peamiselt selle poolest, et seal on umbes 50 000 inimest. Kui sa end ette ei valmista, siis sa sured ära, sest kõrbes pole vett ja öösel on väga külm.

Mõtlen mõnusalt meie suvisele turvalisele Viljandi Folgile. Tore, et on ka kenasti vormistatud festivale. Muidu ei tunduks hullumeelsed festivalid nii hullumeelsed.
Vaata ka http://www.dragon-festival.com/ .

Vahel tundub, et ma olen paradiisile päris lähedal

dec 2013

Tommi kirjutis alkeemias 

Võib ausalt tunnistada, et igaüks meist otsib järjekindlalt viise, kuidas muuta reaalsus endale mugavamaks. Mitte aga enam kellegi teise arvelt nagu seni on sajandeid proovitud, vaid kollektiivselt mugavaks ja kollektiivselt õnnelikumaks. See tähendab seda, et me võtame õnnelikuse aluseks tingimuse, et me saame õnnelikud olla vaid siis, kui me näeme, et ka teised meie ümber on õnnelikud või vähemalt, et me oleme andnud endast parima, et see nii oleks...

loe edasi http://alkeemia.ee/artiklid/Tom-Valsberg-Vahel-tundub-et-olen-paradiisile-paris-lahedal/l-107/c-1001/

Tom Hooandja projekt

Ehk vaata kuidas Tom sõprade abiga raamatu manifesteeris. Hooandja portaali kaudu, toetasid sõbrad Tommi 3000 euroga ja said selle eest vastu raamatut "Kuidas rännata ilma hirmuta." Kui sinagi soovid midagi korda saata, mis teeb maailma paremaks kohaks, siis kogu toetusi hooandja kaudu