Luuletused tulevad salaja

luuletusi hakkasin ma kirjutama koolis, siis kui kästi. hästi, et kästi. Kirjutasin endale ja tavaliselt paarile klassikaaslasele ka kui oli vaja.

meile, näiteks eestlastele

meile, näiteks eestlastele

rahu, rahu
me oleme piisavad
iga üks omal kohal

võib-olla Echhart Tolle
ka ärkab mõnel hommikul
ja on pahas tujus
ja siis naeratab
sest talle just meenus
et ta unustas jälle korraks ära

et kõik on imeline
et kõik kõigutab koguaeg mõnusalt jalgu
kiikudes sisemise naeratuse äärel























 

Toomas Valsberg sündis 20 saj lõpul ja kuulus kindlasti tolleaegsete Tallinna boheemide ja isemõtlejate hulka. Oma elu esimesel poolel kuulas ja luges ta peamiselt omaenese loomingut, seega võiks öelda, et oma loomingu kõige suuremaks mõjutajaks oli tema ise...
… Ka tema elust lahkumine oli samavõrd boheemlaslik kui ta isegi, ühel suuremal koosviibimisel oma veel kõikide elus olevate sõpradega purtsatas traditsiooniliselt naerma 21. sajandi teisel poolel üle eesti kuulsaks saanud naerujooga õpetaja Horre Saluste. Suurem osa raugaeas aga õnnelikust seltskonnast suri samal õhtul naeru kätte. Nende hulgas ka Horre ja Toomas. Toomas suri 99 aastaselt. Hauakivile sai kirjutatud: Mis sa siin surnuaial vahid, hakka elama!



















24.12.2003

mulle kukus pähe
üksainus piisk
kuid see tegi mu
läbimärjaks
see kukus su vasakult põselt
sui ma sind vaatasin

sa ütlesid: “Selle tõi tuul.
mitte see, et ma ennast kaotasin.
mitte see, et ma teadsin -
kõik mis jäi maha,
muutub nüüd
tühjaks ja paljaks.”







vahel inimesed küsivad minult

kuidas sa neid laule kirjutad
kust need luuletused tulevad

las ma siis räägin
ma tervitan isiklikult Gangese jõge oma palja kehaga
ma tervitan emamaad oma paljaste varvastega
ma väga lahke õhu vastu, kui ta soovib veeta pisut aega minu rinnus
ma teen talle ruumi, et tal poleks kitsas
ma tervitan tuld, kui ma näen lõket või küünalt
ma tervitan teda kui oma sugulast
sest ma tean et see sama tuli põleb ka minu sees

vahel ma istun ookeani ääres
vaatan Shiva kuud, mis on nagu ümber kukkunud kuldne sirp
ja imestan, et üksainus kuu saab läita kumama kogu taeva
kuigi see valgus mida ta särab on tegelikult kõigest päikese peegeldus

vahel ma kuulen öösiti kuidas tirtsud siristavad
ja hakkan ootamatult nutma
süda läheb lahti
ja siis läheb järsku mu märkmik ka lahti
ja ma sodin sinna unisena midagi, millest on peaaegu võimatu aru saada
ometigi ühel päeval märkan, et sellest kritseldusest on tekkinud laul
mida võõras poiss laulab kõva häälega
Lollide mäe helerohelisel murul
Niguliste kiriku kõrval

ma ei kirjuta luuletusi ega riime
ma kirjeldan seda mida ma tunnen ja millegipärast on
sellel tundel komme jääda
sõnade vahele rippuma

ma ei otsi sõnu
nad lihtsalt maanduvad nagu väikesed linnud paberile
ja hakkavad seal rõõmust hüppama

ma ei seisa laval, et ennast peegeldada või näidata
ma peegeldan ja näitan maailma
ma peegeldan seda sära mida ma näen teie kõigi silmades

ja siis ma avan oma suu ja sõnad tõusevad nagu liblikad
lendu ja rändavad läbi teie kõrvade otse teie südamesse
nad hakkavad seal nurruma ja mürama nagu paarinädalased kasspojad
aga need ei ole minu liblikad või beebid, kes seal hullavad
nad olid minule täpselt samasugune kingitus nagu teile

kui me laseme lahti sellistest kontseptsioonidest
nagu sina ja mina
siis polegi enam vahet kes luuletab

kui me oleme kodus
siis me olemegi ise need luuletused
kes teisi inspireerivad
ja mida rohkem on lahti süda,
seda võimsamalt saab jõgi voolata

vahel inimesed küsivad minult
kuidas sa neid laule kirjutad
kust need luuletused tulevad

no ma istun mulla peale
ja olgu emamaa mulle tunnistajaks
ainuke asi, mida mina teen on loon
enda ellu ühe puhta ja mõnusa, kuhu jõuluvana saab iga päev tuua kinke
ja mis saaks olla suurem rõõm kui neid kinke teiega jagada



 



 

leviaatan*

olen nagu väike tolmurull
katkine ja olematu

olen nagu rõõmus seebimull
valutu ja kodutu

olen nagu numbriteta null
võimas aga elutu

olen nagu küünisteta kull
haavatud kuid surematu

*

 

 

 

 

 

 


***

janele

kaks suud kes tahavad üksteist alla neelata
kaks avatud silma vaatavad
veel kahe avatud silma taevapeeglisse
või veepeeglisse
kumma see konn sassi sulpsas
sinu või minu?

sina ja mina
nagu kaks elegantset kassi kes
oskavad 24h elu nautida
üksteist sügades ja puhastades
vahel kakeldes aga mitte verele
kaks keha
uksteise sisse sulades nagu plastiliin
või kuum mesi kukkudes nabasse
millest tupsu praegu ei ole

nabat tupse me kogume pööningule
ja kui horre sureb kunagi naeru kätte
siis meie sureme ekstaatilises
unenäos üksteise embusesse põinunult
läbi pööningu lae sisse varisenud
nabatupsude pehmesse laviini
surm on sama kerge ja rahulik
kui vana indiaanlase hüvastijätt
oma kuulajatega
vikerraadios









 

 

***
tõde võib olla
sundimata voolav vesi
tõde võib olla sündimata laps
isegi kui ta otsustab täna mitte tulla

tõde võib olla ilusa ilmaga
aga võib ka ilma
tõde võib olla mu varvaste vahel isegi kui nad on natuke porised

tõde võid olla sina kui sa tunned ta ära
ja ei kingi mulle enam sünnipäevaks lilli

mida ma palju parema meelega näeksin aiapeenral hullamas













***

ma usun nii on lood
sa elad igavesti kuni ükskord sured
ja samal ajal lood kui lõhud juba oma kodu
kus elad nagu tigu
iseenda sees
ja samal ajal kood kui kannad
seda sama kampsunit
mille peal on põdrad
või siis miskit muud
kui sa seda soovid…
ja mis ei saagi valmis
sest see on sinu elu
igavesti vees ja igavesti õhus

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


*** 12.10.2003
ta hoidis nägu vastu vihma
ja mõned piisad olid soolased
mis voolasid

vihm oli lõbus
kuid tema oli nukker
keset seda sadu
mis voolas silmadest
ja kukkus nina otsast
pika varba peale maha

kuid see ei olnud tavaline
piisk või pisar
tilk või
see oli tulnud tema südamest

just nagu tilk
ei kuku pikalt varbalt
nina otsa tagasi

ei hiili sooja tunnet mööda
salamisi südamesse
kus ta kord värisedes sündis

ei tule see kes läinud
enam tagasi.
***


 

***
nelja peaga lohe

Mööda Pariisi kõrget tänavat kõndisid kolm pikka meest. Sõbrad. Kaaslased. Teelolijad. Keegi neist keegi ei teadnud oma nime, kuid kõigil olid hüüdnimed oma kaaslaste kohta. Esimene kutsus endast parempoolset Kõrkuseks ja vasakpoolset Vabaduseks. Teine nimetas oma parema sõbra Nördimuseks ja pahema Headuseks. Kolmas ühe Kurbuseks ja teise Hullumeelsuseks.

Kui kell lõi keskööd, kohtasid sõbrad tänaval oma kadunud venda - reaalsusest joobunud Rumalust. Kõrkus ei suutnud ennast talitseda ja ütles oma Nördimuses Rumalusele ühe kibeda sõna. Ehkki Kõrkus oli omaarvates lihtsalt aus, tungis Rumalus oma pimedas Vihas sõpradele kallale. Nördimus muutus kohe Hirmuks ja pani jooksu, kui Kõrkus temas oli saanud haavata. Headus seisis oma Kurbuses ja vaatas, kuidas Rumalus Vabaduse puruks rebis ja viimane oma Hullumeelsuses samal õhtul suri. Headust ei osanud Rumalus isegi oma Vihas rünnata, kuna ei uskunud teda eksisteerivat.

Hiljem kui Nördimus juhtunust kuulis, mõistis ta, et tänu oma taltsutamata Kõrkusele ei näe ta enam Vabadust ja Headusestki sai ta edaspidi hoomata ainult Kurba poolt, sest Headus (vähemalt praegu) suutis andestada küll Rumalusele aga mitte Kõrkusele.

Kõik jäid Hullumeelsust igavesti igatsema.

(Kõrkus-Nördmimus) (Headus-Kurbus) (Vabadus-Hullumeelsus) (Rumalus-Viha)



 

olen pihlakate lapselaps
ja kasvan hiie süles võimsamaks
minu isa on siniselge taevas
ja minu ema on emake maa

minu silmades on kogu igavik
ja mu kätega saab loodud tulevik
mu hing on tulnud kauge tähe pealt
siia maapeale armastama

ma olen kerge nagu liblikas
ja lendan vabalt elu maagias
mu süda süütu ja vaba
ja teda keegi minult võtta ei saa

kadakad on minu vennased
hiired kõik on minu sõsarad
minus elab kogu elu allikas
ja minu esiisad elavad ka

2011



Sina
Vaata sinu sees on väike beebi
Kõnnib su hingel paljajalu
Enam talle haiget keegi küll ei tee
Haavad pehmel nahal paranevad veel

Vaata sinu sees on kogu ookean
Mõte kui laine tormab raju
Karistab ja kannab uhkeid purjekaid
Tema põhjas alati, rahus püsib liiv

Vaata sinu sees on kogu taevas
Tunded kui pilved mööduvad
Haldjas peseb tiibu, draakon sülgab tuld
Kuid sina oled see, sinitaeva sees, see sina

Sa oled liiv mis lendab tuules
Laps usub ema, jumalat
Lauluga ma pesen sinu pehmeid jalgu
Mu õde ja mu vend, ma kingin sulle end
Just praegu


maailm muutub

muutub vesi, muutub jää ja, temast järgi jääb vaid udu
endast kauaks välja jääja tuleb varst jälle koju
ja ka kodu aina muutub, muutub iga linnu pesa
muutub mõte minu peas ja muutub tahe mida teha

muutvad peod meie pihus ja ka peod me peame
iga rakk mis meie ihus, muutub kõik mida me teame
muutuvad me iseloomud muudavad kõik loomad karva
ema loodus muudab värve viskab vanad kleidid varna

muutub maailm muutub maailm muutuma jääb
muutub maaiilm muutub

muutuvad me mõttemustrid, muutub meie häälekaja
muutub see mida meil on ja mida meil ei ole vaja
muutub kõik mida ma usun, muutub elu mida elan
lapsepõlv on praegu plikal, kes saab varsti vanaemaks

muutub muusika ja muutub tunne millega ma laulan
ükskord tolmuks muutub kivi minu lapselapse haual
muudab päike oma soojust muudab öögi oma sära
muutvad kõik aasta ajad kuid ei lõppe iial ära

muutub maailm muutub maailm muutuma jääb
muutub maaiilm muutub

On üks asi mis ei muutu, süda hoolimast ei lakka
ja muutu mälestused minu maast ja minu rahvast
kui ka see mis muutus eile muutuma saab jälle homme
universum aina muutub ja see on tema iidne komme



kosmose saar

Iga hetk siin meie elus, kingitus on sinu poolt
tee ei lõppe iial otsa, selle eest sa kannad hoolt
sa meid armastad nii väga, et võime teha mida vaid
võime lõhkuda ja luua, avastada kaugeid maid
enda sees ja endast väljas, seigelda saab igalpool
see on paradoks ja müstika, meie kollegtiivne kool
kuni sina oled mina, kuni pesa ongi lend
tuletame jälle meelde iseend


Ssee on me maa
see me maailm suur ja lai
kosmose saar
ja suur vaim teeb talle pai
Siin kõiksus üks
on üks ja sama igal pool
sa tänada võid teda küll
kui sul on soov

Ma tänan Buda ja Jehoovat, Neitsi Maarjat , Kali Maad
Ma tänan Krishnat, kõiki babasid kes paljajalu hängivad
Ma tänan aafriklaste jumalaid, keda tahaks mõista ma
Ja kõik nõiad ja shamaanid, teie armastust näen ka
Mu sõbrad hiied ja gentaurid, ma olen teie vend
Ja emamaa Pachamama sinu sülle annan end
Ma keeran jointi teile Rastad, sest ka Jahd peab tänama
Ma õnnistan sind Jeesus Kristus ja sind Allah tänan ka

Mu sees on ainult tänulikkus suur
Teile päike, teile tähed, teile kuu

rõõmu allikad

selge selge kui vesi
las ta voolab iga päev
peseb puhtaks me hingi ja käsi
mineviku tolmu käest
allikad rõõmust on ärkvel
kui sa rüüpad emamaad
iga tilk sellest sõõmust ravim
iga rakk meis rõõmustab

kuum kuum nagu tuli
põleb armastusest liiv
magus ja selge kui uni
vesi- värske emapiim
ärka üles oma mõtete mudast
pese puhtaks emakeel
aeg on sulada eluga üheks
mis meid hetkes kannab teel

sile sile kui peegel
mida lihvib oja kulg
meie mõte on idanev seeme
laule voolib elusulg
südames on ju alati suvi
kui sa ärkad enda sees
hommik tõuseb lendu kui tuvi
soe tuul on tiibades



Poeem minu elust (kui ma oleks samas vaimus jätkanud)



Kakskend aastat oma elust magasin ma maha

sõna otseses mõttes

pool aastat  pesin hambaid ja ühe aasta olin potil.

Viis aastat oma elust olin purjus,

sellest kaks nagu kännuämblik ja kolm nii et ainult

natukene piinlik oli

Kümme aastat olin nohus

Kuus aastat vaatsin telekat

Kaks aastat sellest seepi

ja ühe aktuaalset kaamerat

Tuhat kakssada nelikümmend korda proovisin tibidele külge lüüa Tuhat feilis kohe, Aga sada õnnestusid enam vähem.

Üheksa aastat käisin tööl, mis ei meeldind aga pappi oli vaja

Kaks ja pool aastat vahtisin ma lõustaraamatus sellest samast tööajast

Kokku seitse aastat surfasin ma netis aga päriselt surfama ma kordagi ei jõudnudki 13 000 korda saatsin seenele ma sõpru ja võõraid inimesi

Aga ise käisin seenel ainult 12 korda


Isegi kuust on näha ainult pool, ta on tegelikult terve iga kell ja igal pool ja kust sa üldse võtad, et sina pole?



Isegi kui elust on alles ainult pool, sest teise poole magasime niikuinii ju maha

Ja nagu ütleb onu mart poole persega ei ole vaja teha, hakka elama Tihti ütlesin ma sõnu imelisi, et väljendada end

Kuustuhat korda kurat

Kaks tuhat korda raisk

Viis tuhat korda pekki
Ja ainult kaksteist korda petsin oma naist

Aga ainult kümme korda ütlesin ma sulle et armastan ma sind

Kas ma saaksin saata faksi nüüd sinna kus lendab sinu hing

225 paari susse kandsin läbi ma oma elu jooksul

Viis aastat sõitsin trammiga ega naeratanud kellelegi

Ja muuseas lõin ma maha

Kuuskend tuhat Sääske ja kümme tuhat kärbest

1240 kana sõin ma ära, (2 kana kuus)

Isegi kuust on näha ainult pool, ta on tegelikult terve iga kell ja igal pool ja miks sa siis arvad, et sina pole ?

Isegi kui elust on alles ainult pool, sest teise poole magasime niikuinii ju maha

Ja nagu ütleb onu mart poole persega ei ole vaja teha

3 aastat oma elust passisin ma liiklusummikutes, neid ei õnnestund võita

Ja umbes kolmkendtuhat korda vihastasin nende jobude peale kes ei oska sõita

Ja kui ma oleks suitsetanud,  

siis kindlasti pakk päevas

See teeb ainult pool miljonit suitsu elu jooksul

Kohvi join ma ainult  - 3 korda päevas – see teeb üheksa tuhat liitrit musta mürki

38 päeva nokkisin nina, keskmiselt 2 minti päevas

Ja umbes 60 000 korda (2,5 päevas) väljutasin kõhutuuli meie ühisesse ruumi väga hästi

Vaatsin ma kümmetuhat filmi (4 tk nädalas) ja lugesin 18 raamatut ja ka seda tegin ainult sest kooli ajal kästi

Pubis veetsin 4 aastat aga vanaema juures ainult nelikümmend päeva

Ja just mitte väga harva täitsa tüli norisin veidi jokkis pääga

Molli andsin ka kuuskend neli korda

Aga ainult nelikümmend
kaks korda sain ma vastu

Isegi kui kuust on täna näha ainult pool, ta on tegelikult terve iga kell ja igal pool ja kust ma üldse võtsin, et mina pole?

Isegi kui elust on alles ainult pool, sest teise poole magasime niikuinii ju maha Ja nagu ütleb onu mart poole persega ei ole vaja teha

üksainus piisk

lõikeid 2062 aastal ilmunud eluloolisest raamatust barun von Valsbergi seiklused

väikeste laste jalajäljed

10.10.2011
väikeste laste jalajäljed
vaadake
väikste laste jalajäljed
nad on nii armsad
vaadake
neid on igal pool
kõik kohad on neid täis
liivaluited
värske aurav kevadine muld
krudisev lumi
turbasammal
kellegi kadunud tuntud inimese tuhk
tartu ülikooli teatraalne trepp
isegi asfalt
nad on igal pool käinud
nad käivad praegu ka
astuvad
jalutavad
jooksevad
keksivad
mõned on kikivarvul
kikkis rohuliblede vahel
isegi porilombi peal on neid näha
kõikides filmides
väikeste laste jalajäljed
isegi sinu silmades
sest sa oled täna valinud
tõeliselt särada

***
nagu laps
kes vaatab tühja jõulukuuske
otsisid sa miskit minu alt
ja pealt
ja seest
ainult kuldsed silmad helendasid
õrnalt nagu vesi tilgub sametile
puudutada jõudsid minu meelt
ja tuult
ja teed
enne kui ma sinust lahti lasin











päevakoera koerused

17.07.2011

ma tänan ma tänan ma tänan et mul pole enam seda mida ma ei vaja
ma palun ma palun ma palun ma palun oskust imetleda elu häälekaja
ma tänan ma tänan ma tänan et mul pole enam seda mida ma ei vaja
see on nüüd lahti lastud ja lendab õhupallis heeliumiga
päikse poole kus ei ole toole
mille peal saaks logeleda kogu aja
ja seal ei ole poode kus saaks rallitada
ostukärudega
iga päev

ma tänan ma tänan ma tänan et mul pole enam seda mida ma ei vaja
ma pole seda tahtnud selle pärast pole kahju sellest vabaneda
ma tulen ma tulen ma tulen nii kerge on tulla sest varbad on värsked
ma lähen lähen ma lähen ja taskud täis on pungil täis on
väikseid punkareid kes on saanud suureks
kuid ikka käivad harjadega minu ukse taga
koristamas treppe ja puhastamas kõvaketast
mis on vahel liiga kõva 
mõnikord
ja ma väga tahaks loota, päevakoer ei oota,
millal ta kord lennata saab liblikana
sest kui ta ootaks
jääksid kõik koerused tegemata

õunad
12.10.2003 somnambuul

Tulipunane õhk mida hingad
purskaevude vahel.
Voolab tasa su südamesse.
Kus sünnib üks soov.

Jäätund pisaraid voolab su põsel.
Sinu mõtete juures.
Sügisõhtu lõhna on tunda.
Mööduvas tuules.

Vaatan sind läbi jäätunud klaasi,
Loobid kastaneid vette.
Helekollaste pilvede paistel.
Võtad mind, kuigi ise ei tea.

Sinu peos on sadakond hetke,
Mis minust on meeles.
Ja taskutes pehmetes ootab.
Kord kastan, mis veereb su käest.

Sinu silmad täis on
Päikest. Valgust.
Ja sinu süda täis on
Õhtu algust.
Sina ise vaatad kuskilt kaugelt
Ja sa ei tea mis on ees.

18.10.2003 somnambuul


tormavas tuules

aja tiksumist kuuleb       
valgus on vajunud maha 
mõtted on sulanud suule
laul lendab merede taha

Hinged on lubatud kuule 
Ruunid on vanade huulil  
Rahu on südames suures
Mõrudalt lõhnavas tuules

Hõimlased ootavad hiies   
Hallide tammede juures      
Nendega kohtud sa täna
hingavas tormavas tuules.  

15.11.2002 somnambuul













aeg

ühel õhtul sai puudutada aega
ja teda enda sisse hingata
kuid keegi meist ei pannud tähele
aeg vajus vaikselt läbi pehme käe

aeg lõhnas nagu tolm ja kasetoht
ja vanad kellad
ja nagu kärbseseenetee

aeg paistis nagu lumi sajaks
pimedasse tuppa

aeg kostis nagu oja kajaks kaevus üle vee
ja nagu kaksteist vaimu
jookses paljajalu rappa

eest viskas ajast murtud igivana maski
ja võttis ennast meie vahel alasti
just nagu tummfilm igivanas kinos

kuid keegi meist ei pannud tähele
aeg solvus ja suri meie vahele

kuid keegi meist ei pannud tähele

hõbedase uduloori servad
sinu laugudel, minu suudlused
võtke oma vabandused kaasa
kanarbikul pole vaja neid

metsadel ei ole vaja tänu
ilma puudeta, ei saa hingata
viige oma kiidusõnad koju
valgust paistku mulda sinu pilk

eluvaimud kõik on sinu sõbrad
kui sa lased neil, käia oma teid
ära sula neisse oma viha
tolmu hingates ei kasva lill

liblikate kõikenäinud tiivad
tolmuks muutuvad, kui neid puutuda
ilu ei saa eluks vahetada
plaatinast on hinnalisem hing

jumal anna mulle meelerahu
mõista mida saab, alla neelata
kuidas tules sulatada elu
tarkust kuidas vahet teha neil

vaikuses on liiga palju sõnu
ilma hääleta, ainult lausuda
peitke oma kullakukrud ära
need ei pese puhtaks eluteid

Tõlgitud luule

DALAI LAAMA



Iga päev kui sa tõused,
mõtle:
Ime on sündinud, 
mulle on antud võimalus jälle ärgata,
ma olen elus.

Mul on minu imeline elu
ja ma ei raiska seda.
Täna ma kasutan kogu oma väge,
et end arendada,
et avada veel rohkem oma südant,
et kirgastuda.
Ma mõtlen kõikidest
ainult häid mõtteid.
Ma ei saa vihaseks
ega soovi kellelegi halba.
Ma teen kõik selleks,
et teisi aidata.

 

 

 

 


HAFIZ



Nii palju kingitusi

Nii palju kingitusi
On sinu sünni päevast saati
ikka veel avamata
Nii palju kingitusi,
mida jumal on sulle saatnud
aga sina pole viitsinud postkontorisse järgi minna.

Ja ta ei väsi kordamast
“Kõik, mis on minu, kuulub ka sulle”

Palun andesta Hafizile
ja Suurele Sõbrale
kui me kihistame naerda
kuuldes sind kaeblemas,
et oled janus

kui aegade algusest saati
on iga rakk sinu kehas
ujunud igaviku kuldses ja külluslikus meres

Just,
tunda valu armastuse pärast on
sama mis hoida suurest hirmust hinge kinni
keset eluetenduse kõige põnevamat vaatust

või keset kontserti, kus universumi sümfooniaorkester
esitab oma parimaid palu kantaadist ülapealkirjaga armastus

Just,
Tunda valu armastuse pärast on magamine.
Magamine siis kui jumal kukerpallitab sinuni
ja annab sulle mahlase tere-hommikust suudluse
otse suule.

Kallis sõber,
Nii palju kingitusi
On sinu sünni päevast saati
ikka veel avamata.
Nii palju kingitusi,
mida jumal on sulle saatnud
aga sina pole viitsinud postkontorisse järgi minna.



 

Kui ma tahan jumalat suudelda

Siis kui keegi ei vaata

Ma neelan alla kõrbeid ja pilvi
Ja närin luristades mägesid nagu magusaid
konte!

Siis kui keegi ei vaata
ja ma tahan suudelda jumalat.

Tõstan ma lihtsalt
vaikselt oma käe
Oma suu juurde
Ja suudlen teda

Mida kuradit!

Tõelist armastust ma hoian alati saladuses.
Ma laulan oma laule tema akna taga
Aga kui ta mind päriselt sisse laseb
Annan ma kohe tuhat vaikusevannet ja olen täiesti tasa.

Aga siis ta ütleb:
“Mida kuradit, Hafiz!
Anna jah, kõigile minu kodune aadress.”


Kui kabja põntsatus lööb templi kellad kajama



Kui kabja põntsatus lööb templi kellad kajama

Kui üksiku mehe viimne karjatus enne enesetappu

Kui öösorri täiuslik laul õnnest ja armastusest

Kui need kõik saavad sinus võrdväärseteks põhjusteks, et pidutseda
Ja tähistada

Siis on päike lõpuks avanud kardina sinu ees

Siin on jumal lõpetanud totrad mängud sinu mõistusega
ja viib sind juukseidpidi tirides lava taha
ja näitab sulle ainust võimalikku põhjust
Kuidas see jabur ja imeline maailm üldse saab eksisteerida.

Mine nüüd ja jookse öisetel tänavatel nagu napakas
Põhjustades jumalikku kaost
Aja ennast ja kõiki teisi ka ekstaatiliselt hulluks
Sest sa oled lõpuks iseenda poolt vastu võetud.

Mine jookse läbi elu
Jagades armastust, luues rõõmu

Siis, kui kabja põntsatus lööb templi kellad kajama


Beebi sinu süles



Minu armastus on läinud nii kuumaks
et ma keen üle
ka sinu peale

Sule oma silmad
Kasvõi hetkeks
Ja võibolla kõik sinu hirmud ja fantaasiad
Lakkavad olemast

Kui see juhtub saab jumalast
beebi sinu süles
Ja sa pead hoolitsema kõigi olendite
nagu iseenda laste eest





See tüüp minu oma!



Keegi viis su minu teadmata orjalaadale
Ja illusioon ostis su ära.

Nüüd ma käin tihti
Sinu omaniku juures ja nõuan
“See tüüp on minu oma!”

Sa vahel kuuled meid vaidlemas
Ja see paneb su südame põnevusest lööma

Aga ära muretse
Ma ei lase illusioonil sind omada

Ma hea meelega laenan kokku
kasvõi
Kogu maailma kulla

Et saada sind tagasi.



* * *

Maaema tõstab oma tassi
päikse poole
Ja valgus- valgust
valatakse see ääreni täis

Pääsuke tuleb
Ja istub tassi servale

istudes oma hämaras koopas
kuulen ma viisijuppi

ja ma jooksen välja
jooksen olemise äärele
ja ühinen iseenda hingega kogu armastuses

ja ma tõstan oma bokaali
jumala poole
ja hiilgus- hiilgust
valatakse see ääreni täis

Ma olen lahkunud oma koopast
Igaveseks
Mu keha on sulanud ühte suure vaimuga

Ma sirutan oma tiiva
Sillaks sinu poole
Tule ka laulma



Kui jumal kutsuks sind diskole



Kui jumal kutsuks sind diskole
Ja ütleks: “ Täna on kõik siin saluunis minu Vip-külalised”

Kas sa tunneksid end hästi
või oleksid solvunud, et jumala jaoks kõik on täpselt sama tähtsad kui sina.


hirm



Hirm on kõige närusem tuba siin majas
Ma tõesti sooviksin sind näha elamas
paremates tingimutes



Isegi pärast kõiki neid aastaid



Isegi pärast kõiki neid aastaid
Päike ei ütle kunagi maale
sa oled mulle võlgu

Vaata mida selline armastus võib teha
Ta läidab särama kogu taevalaotuse



Ma näen ingleid

Ma näen ingleid
Istumas sinu kõrvade peal

Poleerimas trompeteid
Vahetamas kitarride keeli
Venitamas uusi nahku shamaanitrummidele
Kogumas agu õhtuseks lõkkeks

Nad pidutsesid eile ka
Aga sa ei kuulnud
Sest sa ei kuulatanud

Kui sa küsid Hafizilt nõu
Kuidas sõbruneda nende magusate helidega
Kuidas veeta öö kirgastavas ja virgastavas seltskonnas
Ma vastaksin

“Mul ei ole sulle öelda midagi,
Mida sa juba ei teaks.”

No mis point siis üldse sellele luuletusel on?

Ah, mul oli lihtsalt tunne veidi lobiseda.


ST. Cathrene of Saina.



Kõik siin ilmas on püha
Kõik olendid metsas teavad seda
Ja maa, mered ka, ja pilved
Sellest on teadlik ka avatud süda

Võõras preester röövib meilt selle teadmise

Ja siis annab endale õiguse

Teha pühaks see, mis on tegelikult alati püha olnud


KABIR



On üks mõõk ühes muuseumis, mitte üldse kaugel minu kodust.
Seda kasutas kunagi üks vägev prints
kes kaitses oma riiki
ja oma usku,

ja palju jäsemeid ja päid sai selle mõõgaga raiutud.

Ühel päeval see mõõk sureb nagu surevad kõik asjad
Siin maailmas
ja ta seisab Jumala ees

ja selle mõõga silmad on hellad kõigest sellest ilust
ja tema südames on ainul üks küsimus
„Ei tea kas ta mind ka sisse laseb
pärast kõike seda,
mida ma olen teinud?“

Ja Jumal ütleb sellele mõõgale nagu ta ütleb igale olendile.
„ Pole midagi. Pole midagi.
Kõik on alati
teretulnud“

~


Ma otsustasin minna psühholoogi juurde
kogu selle valu pärast, mida maailm on mulle põhjustanud.

Ja ma ikka veel ei usu, mis juhtus kui ma sinna jõudsin-
ma leidsin oma tõelise õpetaja,
keda olin kogu elu otsinud.

Enne kui ma lahkusin, ütles ta
„Tahad pisut kodutööd ka?“
Ok, ütlesin ma.

„Siis mõtle kõikide nende inimeste peale
kes sulle seda valu põhjustasid
Nemad aitasid
sul jõuda
minuni.“











+++++++++++++++++

Ma otsisin
seda poodi
kus poepidaja ütleks: „Teretulemast, meie poes pole mitte midagi väärtuslikku“
Selle poe ma ka leidsin
ja enam ei lahkunud.

mittetahtmise rikkus
kirjutas kõik need luuletused













KUI ALANDLIK ON JUMAL?



Kui alandlik on Jumal?
Jumal on puu metsas kes
laseb endal surra ja ei kaitse ennast kirvega mehe eest
sest ta ei taha talle piinlikkust valmistada.

Ja jumal on maa, mis laseb end moondada ja vägistada inimese tööriistadel
aga Ta nutab, JAH Jumal nutab:
aga ainult oma lähedaste ees.

Ja ta on ilus loom, keda pekstakse surnuks
aga miski ei pane Jumalat oma vaikusevannet murdma
ja hõikama kõikidele,

„Lõpetage, palun lõpetage, miks te Minuga nii teete?“

Kui alandik on jumal.
Kabir nuttis,
kui ta teada sai.

VARSTI ME VÕIB-OLLA SUUDLEME



On kaste
nendel luuletustel hommikuti
ja õhtuti võib nendest tõusta jahe tuul.

Talvel on nad tekid ja suvel koht, kus supelda.

Mulle meeldib sinuga nõnda rääkida.
Kas sa oled
juba lähemale astunud?

Varsti me võib-olla suudleme.



PROFESSIONAALNE NÕUSTAMINE



Kuulsin kuidas miljon kala hüüdis ookeanist
„Anna mulle õltsi, ruttu!“

Ma vastasin“ Kullakesed, kuida nii saab olla? Kuidas saab kala vees tahta juua?“

Vot, nõnda hullumeelsed juba on lood siinpool sood. Kes muu
kui Maya saab nii filigraanselt visata
sellise vembu.

Aga tõsiselt:

Kala vees, kes on janus vajab küll
tõsist
profesionaalselt

n
õ
u
s
t
a
m
i
s
t



KÜLASTADES PÜHASID KOHTI



Kui sa käiksid kümme korda läbi kõik
maailma pühad kohad

see ei tooks sind Jumalale lähemale
nii kiiresti

kui viha vahetamine
alandlikkuse vastu



AMNEESIA HAIGE MEES



Käes kerjusekauss koputas amneesia haige mees
iseenda uksele.

Minu guru ravis mind sellest sügavast sündroomist.

Jumal küsimas Jumalat lunastust või
armuande.



VAATA KAS NAD LASEVAD OMA PÜKSID TÄIS



Sõnad Guru, Swami, Super Swami, Baba, Meister, Õpetaja,
Joogi, Preester.

enamus sellise tiitli kandjatest on lihtsalt
papakoid.

Lõplik test on järgmine:
hoia neid pea alaspidi kuristiku kohal
ja kui mõni neist ei lase oma pükse täis
siis võib-olla oled sa leidnud ühe
tõelise.

 

 

NUTIKAMAD KRANTSID LASEVAD JALGA



Istusin ükspäev ühe preestriga, kes kirjeldas mulle põhjalikult
põrgu doktriini.

Kuulasin teda paar tundi ja siis ta küsis,
et  mis ma sellest kõigest arvan.

Ja ma vastasin,

„See doktriin tundub nagu ebainimlik puur.
Pole imestada et nutikamad krantsid
lasevad jalga.“

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

kõik on andeks antud – ei
tegelikult pole keegi kunagi süüdi olnudki