24.12.2003

mulle kukus pähe
üksainus piisk
kuid see tegi mu
läbimärjaks
see kukus su vasakult põselt
sui ma sind vaatasin

sa ütlesid: “Selle tõi tuul.
mitte see, et ma ennast kaotasin.
mitte see, et ma teadsin -
kõik mis jäi maha,
muutub nüüd
tühjaks ja paljaks.”







vahel inimesed küsivad minult

kuidas sa neid laule kirjutad
kust need luuletused tulevad

las ma siis räägin
ma tervitan isiklikult Gangese jõge oma palja kehaga
ma tervitan emamaad oma paljaste varvastega
ma väga lahke õhu vastu, kui ta soovib veeta pisut aega minu rinnus
ma teen talle ruumi, et tal poleks kitsas
ma tervitan tuld, kui ma näen lõket või küünalt
ma tervitan teda kui oma sugulast
sest ma tean et see sama tuli põleb ka minu sees

vahel ma istun ookeani ääres
vaatan Shiva kuud, mis on nagu ümber kukkunud kuldne sirp
ja imestan, et üksainus kuu saab läita kumama kogu taeva
kuigi see valgus mida ta särab on tegelikult kõigest päikese peegeldus

vahel ma kuulen öösiti kuidas tirtsud siristavad
ja hakkan ootamatult nutma
süda läheb lahti
ja siis läheb järsku mu märkmik ka lahti
ja ma sodin sinna unisena midagi, millest on peaaegu võimatu aru saada
ometigi ühel päeval märkan, et sellest kritseldusest on tekkinud laul
mida võõras poiss laulab kõva häälega
Lollide mäe helerohelisel murul
Niguliste kiriku kõrval

ma ei kirjuta luuletusi ega riime
ma kirjeldan seda mida ma tunnen ja millegipärast on
sellel tundel komme jääda
sõnade vahele rippuma

ma ei otsi sõnu
nad lihtsalt maanduvad nagu väikesed linnud paberile
ja hakkavad seal rõõmust hüppama

ma ei seisa laval, et ennast peegeldada või näidata
ma peegeldan ja näitan maailma
ma peegeldan seda sära mida ma näen teie kõigi silmades

ja siis ma avan oma suu ja sõnad tõusevad nagu liblikad
lendu ja rändavad läbi teie kõrvade otse teie südamesse
nad hakkavad seal nurruma ja mürama nagu paarinädalased kasspojad
aga need ei ole minu liblikad või beebid, kes seal hullavad
nad olid minule täpselt samasugune kingitus nagu teile

kui me laseme lahti sellistest kontseptsioonidest
nagu sina ja mina
siis polegi enam vahet kes luuletab

kui me oleme kodus
siis me olemegi ise need luuletused
kes teisi inspireerivad
ja mida rohkem on lahti süda,
seda võimsamalt saab jõgi voolata

vahel inimesed küsivad minult
kuidas sa neid laule kirjutad
kust need luuletused tulevad

no ma istun mulla peale
ja olgu emamaa mulle tunnistajaks
ainuke asi, mida mina teen on loon
enda ellu ühe puhta ja mõnusa, kuhu jõuluvana saab iga päev tuua kinke
ja mis saaks olla suurem rõõm kui neid kinke teiega jagada





leviaatan*

olen nagu väike tolmurull
katkine ja olematu

olen nagu rõõmus seebimull
valutu ja kodutu

olen nagu numbriteta null
võimas aga elutu

olen nagu küünisteta kull
haavatud kuid surematu

*

***

janele

kaks suud kes tahavad üksteist alla neelata
kaks avatud silma vaatavad
veel kahe avatud silma taevapeeglisse
või veepeeglisse
kumma see konn sassi sulpsas
sinu või minu?

sina ja mina
nagu kaks elegantset kassi kes
oskavad 24h elu nautida
üksteist sügades ja puhastades
vahel kakeldes aga mitte verele
kaks keha
uksteise sisse sulades nagu plastiliin
või kuum mesi kukkudes nabasse
millest tupsu praegu ei ole

nabat tupse me kogume pööningule
ja kui horre sureb kunagi naeru kätte
siis meie sureme ekstaatilises
unenäos üksteise embusesse põinunult
läbi pööningu lae sisse varisenud
nabatupsude pehmesse laviini
surm on sama kerge ja rahulik
kui vana indiaanlase hüvastijätt
oma kuulajatega
vikerraadios









​***
tõde võib olla
sundimata voolav vesi
tõde võib olla sündimata laps
isegi kui ta otsustab täna mitte tulla

tõde võib olla ilusa ilmaga
aga võib ka ilma
tõde võib olla mu varvaste vahel isegi kui nad on natuke porised

tõde võid olla sina kui sa tunned ta ära
ja ei kingi mulle enam sünnipäevaks lilli

mida ma palju parema meelega näeksin aiapeenral hullamas













***

ma usun nii on lood
sa elad igavesti kuni ükskord sured
ja samal ajal lood kui lõhud juba oma kodu
kus elad nagu tigu
iseenda sees
ja samal ajal kood kui kannad
seda sama kampsunit
mille peal on põdrad
või siis miskit muud
kui sa seda soovid…
ja mis ei saagi valmis
sest see on sinu elu
igavesti vees ja igavesti õhus

​*** 12.10.2003
ta hoidis nägu vastu vihma
ja mõned piisad olid soolased
mis voolasid

vihm oli lõbus
kuid tema oli nukker
keset seda sadu
mis voolas silmadest
ja kukkus nina otsast
pika varba peale maha

kuid see ei olnud tavaline
piisk või pisar
tilk või
see oli tulnud tema südamest

just nagu tilk
ei kuku pikalt varbalt
nina otsa tagasi

ei hiili sooja tunnet mööda
salamisi südamesse
kus ta kord värisedes sündis

ei tule see kes läinud
enam tagasi.
***

​

​

​
 

***
nelja peaga lohe​

Mööda Pariisi kõrget tänavat kõndisid kolm pikka meest. Sõbrad. Kaaslased. Teelolijad. Keegi neist keegi ei teadnud oma nime, kuid kõigil olid hüüdnimed oma kaaslaste kohta. Esimene kutsus endast parempoolset Kõrkuseks ja vasakpoolset Vabaduseks. Teine nimetas oma parema sõbra Nördimuseks ja pahema Headuseks. Kolmas ühe Kurbuseks ja teise Hullumeelsuseks.

Kui kell lõi keskööd, kohtasid sõbrad tänaval oma kadunud venda - reaalsusest joobunud Rumalust. Kõrkus ei suutnud ennast talitseda ja ütles oma Nördimuses Rumalusele ühe kibeda sõna. Ehkki Kõrkus oli omaarvates lihtsalt aus, tungis Rumalus oma pimedas Vihas sõpradele kallale. Nördimus muutus kohe Hirmuks ja pani jooksu, kui Kõrkus temas oli saanud haavata. Headus seisis oma Kurbuses ja vaatas, kuidas Rumalus Vabaduse puruks rebis ja viimane oma Hullumeelsuses samal õhtul suri. Headust ei osanud Rumalus isegi oma Vihas rünnata, kuna ei uskunud teda eksisteerivat.

Hiljem kui Nördimus juhtunust kuulis, mõistis ta, et tänu oma taltsutamata Kõrkusele ei näe ta enam Vabadust ja Headusestki sai ta edaspidi hoomata ainult Kurba poolt, sest Headus (vähemalt praegu) suutis andestada küll Rumalusele aga mitte Kõrkusele.

Kõik jäid Hullumeelsust igavesti igatsema.

(Kõrkus-Nördmimus) (Headus-Kurbus) (Vabadus-Hullumeelsus) (Rumalus-Viha)



​olen pihlakate lapselaps
ja kasvan hiie süles võimsamaks
minu isa on siniselge taevas
ja minu ema on emake maa

minu silmades on kogu igavik
ja mu kätega saab loodud tulevik
mu hing on tulnud kauge tähe pealt
siia maapeale armastama

ma olen kerge nagu liblikas
ja lendan vabalt elu maagias
mu süda süütu ja vaba
ja teda keegi minult võtta ei saa

kadakad on minu vennased
hiired kõik on minu sõsarad
minus elab kogu elu allikas
ja minu esiisad elavad ka

2011



​​Sina
Vaata sinu sees on väike beebi
Kõnnib su hingel paljajalu
Enam talle haiget keegi küll ei tee
Haavad pehmel nahal paranevad veel

Vaata sinu sees on kogu ookean
Mõte kui laine tormab raju
Karistab ja kannab uhkeid purjekaid
Tema põhjas alati, rahus püsib liiv

Vaata sinu sees on kogu taevas
Tunded kui pilved mööduvad
Haldjas peseb tiibu, draakon sülgab tuld
Kuid sina oled see, sinitaeva sees, see sina

Sa oled liiv mis lendab tuules
Laps usub ema, jumalat
Lauluga ma pesen sinu pehmeid jalgu
Mu õde ja mu vend, ma kingin sulle end
Just praegu

maailm muutub​

muutub vesi, muutub jää ja, temast järgi jääb vaid udu
endast kauaks välja jääja tuleb varst jälle koju
ja ka kodu aina muutub, muutub iga linnu pesa
muutub mõte minu peas ja muutub tahe mida teha

muutvad peod meie pihus ja ka peod me peame
iga rakk mis meie ihus, muutub kõik mida me teame
muutuvad me iseloomud muudavad kõik loomad karva
ema loodus muudab värve viskab vanad kleidid varna

muutub maailm muutub maailm muutuma jääb
muutub maaiilm muutub

muutuvad me mõttemustrid, muutub meie häälekaja
muutub see mida meil on ja mida meil ei ole vaja
muutub kõik mida ma usun, muutub elu mida elan
lapsepõlv on praegu plikal, kes saab varsti vanaemaks

muutub muusika ja muutub tunne millega ma laulan
ükskord tolmuks muutub kivi minu lapselapse haual
muudab päike oma soojust muudab öögi oma sära
muutvad kõik aasta ajad kuid ei lõppe iial ära

muutub maailm muutub maailm muutuma jääb
muutub maaiilm muutub

On üks asi mis ei muutu, süda hoolimast ei lakka
ja muutu mälestused minu maast ja minu rahvast
kui ka see mis muutus eile muutuma saab jälle homme
universum aina muutub ja see on tema iidne komme



kosmose saar

Iga hetk siin meie elus, kingitus on sinu poolt
tee ei lõppe iial otsa, selle eest sa kannad hoolt
sa meid armastad nii väga, et võime teha mida vaid
võime lõhkuda ja luua, avastada kaugeid maid
enda sees ja endast väljas, seigelda saab igalpool
see on paradoks ja müstika, meie kollegtiivne kool
kuni sina oled mina, kuni pesa ongi lend
tuletame jälle meelde iseend

Ssee on me maa
see me maailm suur ja lai
kosmose saar
ja suur vaim teeb talle pai
Siin kõiksus üks
on üks ja sama igal pool
sa tänada võid teda küll
kui sul on soov

Ma tänan Buda ja Jehoovat, Neitsi Maarjat , Kali Maad
Ma tänan Krishnat, kõiki babasid kes paljajalu hängivad
Ma tänan aafriklaste jumalaid, keda tahaks mõista ma
Ja kõik nõiad ja shamaanid, teie armastust näen ka
Mu sõbrad hiied ja gentaurid, ma olen teie vend
Ja emamaa Pachamama sinu sülle annan end
Ma keeran jointi teile Rastad, sest ka Jahd peab tänama
Ma õnnistan sind Jeesus Kristus ja sind Allah tänan ka

Mu sees on ainult tänulikkus suur
Teile päike, teile tähed, teile kuu

rõõmu allikad

selge selge kui vesi
las ta voolab iga päev
peseb puhtaks me hingi ja käsi
mineviku tolmu käest
allikad rõõmust on ärkvel
kui sa rüüpad emamaad
iga tilk sellest sõõmust ravim
iga rakk meis rõõmustab

kuum kuum nagu tuli
põleb armastusest liiv
magus ja selge kui uni
vesi- värske emapiim
ärka üles oma mõtete mudast
pese puhtaks emakeel
aeg on sulada eluga üheks
mis meid hetkes kannab teel

sile sile kui peegel
mida lihvib oja kulg
meie mõte on idanev seeme
laule voolib elusulg
südames on ju alati suvi
kui sa ärkad enda sees
hommik tõuseb lendu kui tuvi
soe tuul on tiibades



​Poeem minu elust (kui ma oleks samas vaimus jätkanud)



Kakskend aastat oma elust magasin ma maha

sõna otseses mõttes

pool aastat  pesin hambaid ja ühe aasta olin potil.

Viis aastat oma elust olin purjus,

sellest kaks nagu kännuämblik ja kolm nii et ainult

natukene piinlik oli

Kümme aastat olin nohus

Kuus aastat vaatsin telekat

Kaks aastat sellest seepi

ja ühe aktuaalset kaamerat

​

Tuhat kakssada nelikümmend korda proovisin tibidele külge lüüa Tuhat feilis kohe, Aga sada õnnestusid enam vähem.

Üheksa aastat käisin tööl, mis ei meeldind aga pappi oli vaja

Kaks ja pool aastat vahtisin ma lõustaraamatus sellest samast tööajast

Kokku seitse aastat surfasin ma netis aga päriselt surfama ma kordagi ei jõudnudki 13 000 korda saatsin seenele ma sõpru ja võõraid inimesi

Aga ise käisin seenel ainult 12 korda

Isegi kuust on näha ainult pool, ta on tegelikult terve iga kell ja igal pool ja kust sa üldse võtad, et sina pole?



Isegi kui elust on alles ainult pool, sest teise poole magasime niikuinii ju maha

Ja nagu ütleb onu mart poole persega ei ole vaja teha, hakka elama Tihti ütlesin ma sõnu imelisi, et väljendada end

Kuustuhat korda kurat

Kaks tuhat korda raisk

Viis tuhat korda pekki
Ja ainult kaksteist korda petsin oma naist

Aga ainult kümme korda ütlesin ma sulle et armastan ma sind

Kas ma saaksin saata faksi nüüd sinna kus lendab sinu hing

225 paari susse kandsin läbi ma oma elu jooksul

Viis aastat sõitsin trammiga ega naeratanud kellelegi

​

Ja muuseas lõin ma maha

Kuuskend tuhat Sääske ja kümme tuhat kärbest

1240 kana sõin ma ära, (2 kana kuus)

​

Isegi kuust on näha ainult pool, ta on tegelikult terve iga kell ja igal pool ja miks sa siis arvad, et sina pole ?

​

Isegi kui elust on alles ainult pool, sest teise poole magasime niikuinii ju maha

Ja nagu ütleb onu mart poole persega ei ole vaja teha

​

3 aastat oma elust passisin ma liiklusummikutes, neid ei õnnestund võita

Ja umbes kolmkendtuhat korda vihastasin nende jobude peale kes ei oska sõita

Ja kui ma oleks suitsetanud,  

siis kindlasti pakk päevas

See teeb ainult pool miljonit suitsu elu jooksul

Kohvi join ma ainult  - 3 korda päevas – see teeb üheksa tuhat liitrit musta mürki

38 päeva nokkisin nina, keskmiselt 2 minti päevas

Ja umbes 60 000 korda (2,5 päevas) väljutasin kõhutuuli meie ühisesse ruumi väga hästi

Vaatsin ma kümmetuhat filmi (4 tk nädalas) ja lugesin 18 raamatut ja ka seda tegin ainult sest kooli ajal kästi

​

Pubis veetsin 4 aastat aga vanaema juures ainult nelikümmend päeva

Ja just mitte väga harva täitsa tüli norisin veidi jokkis pääga

Molli andsin ka kuuskend neli korda

Aga ainult nelikümmend
kaks korda sain ma vastu

​

Isegi kui kuust on täna näha ainult pool, ta on tegelikult terve iga kell ja igal pool ja kust ma üldse võtsin, et mina pole?

Isegi kui elust on alles ainult pool, sest teise poole magasime niikuinii ju maha Ja nagu ütleb onu mart poole persega ei ole vaja teha