Puerto Rico ehk kümme päeva Fantuzzi kodumaal

Vaese reisija kümme päeva Rikkas Sadamas

Olles ühed süüdlastest Estravelile kolme miljonilise käibe tekitamises sõitsime ka mina oma kalli sõbranna Sophiega 4000 krooni eest USAsse ning leidsime end kümneks päevaks Puerto Ricol, mille nime olin enne kuulnud vaid latiino gängide pärast action filmides. Saar, mis on umbes kolm korda väiksem kui Eesti mahutab endal kolm ja pool miljonit inimest ja kuulduste järgi umbes kaks miljonit autot, mis on kõige suurem autode arv inimese kohta maailmas.

Tappev talvekuumus ja segaverelised inimesed

Jõudes San Juani lennujaama võttis meid vastu umbes 30 kraadine kuumus ja kraaksuvad papagoid. Õnneks oli parajasti tegu "külma talveperioodiga", sest suvel kõigub temperatuur 35 ja 40 vahel. Lennujaama turismikeskuses oli baar ja inimesed rääkisid pudikeelset hispaania keelt, mis isegi minu 4 aasta kogemusega oli raskesti hoomatav. Mõned kohalikest peavad Ricot vabaks riigiks teised aga USA kolooniaks. Puerto Rico tuleb algselt sõnast Boriken mis tähendab "uhke ja julge isanda maa" Enne eurooplaste ja hispaanlaste vallutusi elasid saarel tainosed, mis tolles keeles tähendas "need hääd tüübid". Tainoste iidsest keelest on siiani aktiivselt kasutusel ligi 500 sõna. Borikual ehk puertoriikolasel on aafriklasest vanaisa, hispaanlasest vanavanaema ja tainose vaarisa, kokku teeb see ühe parajalt helepruunika hispaanlaselegi arusaamatut hispaania keelt rääkiva selli. Ameeriklaste kätte jäi saar 1898 pärast Hispaania-Ameerika sõda aga kohalikud ei taha seda ikka veel tunnistada, ehk just seepärast nimetavad nad dollarit hispaaniapäraselt peesoks. Puerto Rico pealinn San Juan jaguneb viieks suureks osaks: Vanalinn, Puerta de Tierra, Santurcem, Hato Rey ja Rio Piedras, kus kokku elab ligi pool miljonit inimest. Turistide lemmikpaigaks nagu Tallinnaski on vanalinn ja selle kindlus San Cristobal, mis pealtvaates meenutab oma kummaliste sümmeetriliste vormidega ufo maandumisrada ja mille põhjalik uurimine võib sisustada isegi terve päeva. Kindluse eri osade vahel ja läbi vanalinna käib tasuta ilma seinteta turismibuss, kuhu saab sooja tuule rüppe ookeani vaadet mõnulema jääda. Kuigi merele on ligipääs pealinnas keeruline ja supelrandasid vaid mõned, on vesi ümber kogu saare on Atlandi Ookeani uhumise tõttu nii puhas, et ujuda saab pea ükskõik kus.

Tasuta ajuvaba transport

Justkui imekombel ei küsitud meilt linnas transpordi eest raha. Selgus, et valimiste ootel oli üks erakondadest plekkinud kinni kogu San Juani ühistranspordi. Kusjuures tegu ei ole mitte Obama võidukäiguga vaid kohalike valimistega, sest Puerto Rico erinevalt Hawaist pole USA osariik, kuigi selle poole väga püüdleb. Puerto on lihtsalt USAle kuuluv koloonia, kellel on oma valitsus ja omad reeglid. Sõites läbi linna märkasime, et osad postid olid umbes pooleteise meetri kõrguseni värvitud rohe-lilla-siniseks, selgus, et nõnda märgistavad erinevad erakonnad oma pooldajate territooriumi ja varjatud reklaami. Kuidas tunduks kui keskerakond värviks kõik oma pooldajate majad näiteks roheliseks? Kuigi transport oli tasuta, oli bussidega liikumine siiski pea võimatu. Meie võõrustaja Leonicio ütles, et kuigi autoga on lennujaama tema kodust 15 minuti tee ei ole ta kunagi kindel, kas bussidega jõuab sinna nelja tunniga. Hakka kuus tundi varem minema, siis peaks jõudma, ütles ta meile. Tõepoolest, tundub et selle saare institutsioonid ja transpordi korraldajad pole läbinud isegi lasteaeda. Peatustel ei ole nimesid ega ka silte, mis bussid seal käivad. Ei ole ka mitte mingisuguseid ajagraafikuid, seega bussi võib oodata viieteistkümnest minutist kuni kolme tunnini. Linnast veidi välja sõitvad marsruudid aga ei lähe lihtsalt välja, enne kui masin on tuugil täis- jällegi halva õnne korral võib oodata tunde. Sain peagi teada väga olulise fakti, mis avaldab kogu USA kehva ühistranspordi tegeliku põhjuse. 50ndatel aastatel olid kolm gigantfirmat Shell (bensiin), Goodyear (kummid) ja General Motors (autofirma) ühise diili teinud, mille eesmärgiks oli teenida palju raha muutes USA sõltuvaks autodest. Nad ostid välja enamus trammi- ja bussiliine ja suretasid need välja, ostsid ära linnaplaneerijaid, et linnade juurdeehitused tehtaks nõnda, et trammi ja raudteede viimine sinna on pea võimatu. Kurvastuseks tuleb tõdeda, et nad õnnestusid ja paksud nende firmade eesotsas on kindlasti õnnelikud, et pea igal ameeriklasel on auto ning kulutatakse kõvasti saastavat bensiini, mille peale emake maa end hingetuks köhib. Kuigi 15% Puerto Ricost on asfalteeritud, on liiklusummikud igapäevased mitme ja mitme tunnised tüütused. Ummikute põhjuseks on ka see, et sel väikesel saarel elab 4 miljonit inimest ehk iga ruutkilomeetri kohta on 429 inimest. See võib olla põhjuses miks juba neli miljonit puertoriikokat on imigreerunud Usasse odavaks tööjõuks.

Meditsiini paradiis ja superhinnaga elektroonika.

Puerto Rico tuntud imeodava elektroonia ning meditsiiniteenuste ja -toodete pärast. Ka seda teksti siin kirjutan 4800 krooni eest ostetud kümne tollise imehea Lenovo läpaga, mida Euroopas võib leida alates hinnaga 7500. Lisaks võib siin euroopa hindades 30-50% soodsamalt soetada projektoreid, fotokaid, arvuteid, mp3-mängijaid ja loomulikult paljude lemmikuid kõiki Apple tooteid. Uudiseks on ka siin, et kõiki neid tooteid saab kasutada ja 20-30 päeva jooksul poodi ilma pikema jututa tagastada, saades tagasi kogu raha. Kusjuures ei pea minema isegi samasse poodi vaid ükskõikmillisesse sama firma poodi üle USA. Seega soovitan reisi algul osta kokku tohutu hulk kola ja siis reisi lõpul kõik mittevajalik tuima näoga tagasi viia. Küll aga on tavapoodides shoppamine mitte hispaania keelt rääkivale inimesele väga keeruline. Umbes kümnest poetöötajast pursib ingise keelt umbes kaks. Elektroonikast aga veelgi suuremaks äriks on meditsiin. Kummalisi linnaosi ja äriblokke, mille sildid viitavad erinevatele raviteenustele näeb igal pool. Tõepoolest USA ebanormaalse meditsiinisüsteemiga võrreldes on Puerto Rico paradiis, kus ameeriklased käivad ravimeid ostmas, silmi ja sisikondi opereerimas, kõhult rasva imemas ja isegi hambaid parandamas, sest odavam on osta lennupilet ja teha seda siin. Puerto Ricol asuvad ka USA suurmad ravimitehased, sest siinsed seadused võimaldavad neid soodsamalt toota ja lanseerida ilma aastatepikkuste litsentsentside taotlemiseta nagu seda nõuavad USA mandri seadused.

Kallis toit ja kiriku kanarestoran

Toitudel on siin suured Lõuna Ameerika mõjutused. Palju tacosid, burritosid ja salsat, ent maisi asemel hoopis hunnikutes riisi, sest mais siin ei kasva. Suurimaks omatoodanguks ongi riis, tubakas, roosuhkur ja kohvi ning sisse tuuakse pea kõiki liha ja piimatooteid, sest kohapeal sellega ei tegeleta.Liikvel palju värsket kala ning eksootilisi puu- ja juurvilju, minu suureks üllatuseks meloni suurused avokaadod. Kurb vaadata, et ka sellel ilusal saarel levivad katkuna saastasöögikohad nagu MacDonands, Burger King jt on meile tundmatuid nagu Taco Bell. Minu lemmikuks sain oma nime tõttu Churches Chicken ehk Kiriku kana, kus mõni nädal enne meie saabumist oli olnud suur demostratsioon kanade väärkohtlemise vastu. Reklaamitegijana käis minu peast läbi mitmeid hüüdlaused "Jesus loves chicken" või "Eat chiken every day and go to paradise". Kurb on vaadata, et paljud saarekülasajad söövad just erinevates juba tuttavates kiirtoidukohtades. Samahästi võiks ju jääda eestisse ja õgida vanas heas Viru tänava Mäkis. Võimalik on süüa ka näiteks turusööklas, mida võimaldab ka kohalike rahakott. Praad maksab ainult 6-8 dollarit, aga siin tunduvad kõik asjad veidi räpased ja imelikud. Näiteks kala kõrvale pakutav kartul on eesti kartulaga võrreldes täiesti maitsetu ja ühe korra võib proovida ka soolast banaanipüreed aga see jäägu ka viimaseks. Praed korralikes Vanalinna restoranides on täitsa mõnusad aga kallid, alates 12 dollarit.

Mahajäetud rand ja hullumeelne ameeriklane

Peale paart päeva San Juanis sai meil kallist linnaelust kõrini ja läksime otsima helesiniseid laguune ja mahajäetud randu. Nad pidid ju seal olema, tegu on ju ikka kariibi mere saarega! Õnn ja erinevate inimeste soovitused viisid meid algul Fajardosse ja seal Seven Seas kämpiguplatsile, mis tundus meile seda ümbritseva okastraadi tõttu kahtlane ja võõras koht. Soovitan aga kõndida läbi selle pika kämpinguala täitsa ranna lõppu ja otsida sealt üks metsa viiv rada, mida mööda meiegi kõndisime videvikus umbes 2 kilomeetrit ümbritsetud soode ja džunglis lendavate helendavate putukatega. Lõputuna tundub tee viis meid imeilusale rannale, mida kutsutakse mahajäetud rannaks, sest asub nii kaugel metsa taga, et vaid väga vähesed viitsivad sinna minna. Kolme päeva jooksul kohtasime seal rannal telkides vaid kahte inimest. Esimene nendest puertoriikokas, kes õpetas meid snorgeldama avades meile täiesti uue veealuse maailma ja näitas meile rannarahnude vahel olevat looduslikku jacuzzit. See on just mõnulemiseks täiuslik lohk merepinnast kõrgemal rahnude vahel, kuhu lainetest pritsiv vesi koguneb ja päikese käes kuumaks läheb. Teine mees, kelle tee sinna samasse randa viis oli tõeline kristlik ameeriklane West-Virginiast. Kail`il, kelle ema töötas kusjuures FBIs ja isa CIAs, oli tõeline ameerika unistus: raputada endalt tavaelu tolm ja minna rändama. Esimesena naersime end puruks, sest Kail tunnistas et oli lasknud end lennujaamast siia tuua 85 dollari eest, kuigi bussiga oleks sama retke saanud ära teha 4 dollariga. Lubasime siis sõbral meie juurde kolida, et ta kämpigus olemise eest oma viimast raha ei peaks ära kulutama aga me ei oleks osanud oodata, et ta meid kavatseb naeru kätte ära tappa. Kail pidi oma asju tooma kaks korda, sest ühe korraga 60 kilo ära tassida pole lihtsalt võimalik. Tegin suures naeruhoos isegi nimekirja tema asjadest. Kailil oli selleks väikseks rännakuks kaasas 4 inimese telk, 3x3 meetrit vihmakile, magamiskott, täispuhutav madrats, labidas, 5 paari jalanõusid, 9 tsärki, 3 paari pikki pükse, 6 paari lühikesi pükse, 3 jopet, pesapalli kinnas, pesapalli tossud, pesapalli kurikas, kaks poolemeetrist nuga, kitarr, suur rannapall ja loomulikult veel tohutu hulk pudipadi nagu raamatuid, mütsid jne. Seletasime siis sõbrale, et kas sulle ei tundu et 60 kiloga on veidi tülikas rännata ja soovitasime tal asjad koju tagasi või enamus asju ära kinkida, sest nii rännata pole võimalik. Hommikuks ootas meid aga üllatus, märkasime, et rannal oli lõket tehtud ja Kailil oli alles ainult üks kotike ja kitarr. Ta meie nõu kuulda võtnud ja öösel enamus asju ära põletanud!!!

Maailma õnnelikumad inimesed

Lahkudes mahajäetud rannast, tundsime, et siia tulek oli tõesti igat senti ja hetke väärt. Seda võivad kinnitada kindlasti ka paljud ameeriklased, kes ostnud siia tohutus hulgas condosid (nõnda nimetatakse era kortereid või suvilaid), kus käiakse peredega beezitamas. Võib olla on Puerto Rico populaarsuse põhjuseks tõesti seal elavad inimesed, keda ülemaailmse uuringu tulemusel tituleeriti maailma õnnelikemate inimeste edetabelis teiseks pärast Taanlasi. Lisaks õnnelikkusele on Rico uhkusteks San Cristobali kindlus, superhotellid vaatega laguunidele, helesinised rannad, võimalused surfata, õppida kariibi meres sukeldumist ja sõita veesuuskadel. Eriti äge on aga kalipso ja latiino muusika, millest saab tasuta elamuse igal pühapäeval, sest Printsessi promenaadile koguneb alati kolm kuni kuus kohalikku bändi, kes jämmivad täiesti tasuta muusikat bolerodest folgini. Kahjuks on Puerto Rico ainuke kuulsus Ricky Martin on siit juba ammu ära kolinud ja teda näeb nüüd ainult MTV-s.

Hea on olla inimene, kes kellel on maailma majanduskriisi aegadel sisemist vabadust ja välist võimalust reisida mitte ainult enda sees, vaid ka väljas suure maamuna peal. Olgugi, et selle suuremaks põhjuses võib olla aps British Airwaysi kodulehel, mis võimaldas võileivahinna eest teise ilma otsa sõita avastades end kuskil selle ainult gloobuselt nähtu Lõuna- ja Põhja-Ameerika vahel kariibi mere saarel. Puerto Rico on koht, mida neist saartest on USAs reisijal kõige lihtsam külastada, sest palju ahvatlevamale Kuubale FIdel Castrot habemest sikutama USAst lihtsalt minna ei saa. Selleks peab minema ringiga läbi Mehhiko ja hankima mitmeid viisasid. Kahjuks ei näinud me ühtegi Kariibi mere piraati, kas tõesti toesti on kõik need filmid ainult väljamõeldised?